Olen sündinud Hondurases La Ceibas. Olin viiest lapsest noorim ja ainus poiss. Samuti olin ainus kurt meie peres. Elasime ohtlikus naabruskonnas ja olime puruvaesed. Elu läks veelgi raskemaks, kui mu isa tööõnnetuse tagajärjel suri. Olin tollal kõigest neljane.

 Ema andis oma parima, et hoolitseda minu ja mu õdede eest, kuid tal oli harva piisavalt raha, et mulle riideid osta. Mäletan, et kui vihma sadas, siis ma sageli külmetasin, sest mul polnud sooje riideid.

 Lapsena õppisin ära Hondurase viipekeele ja tänu sellele sain suhelda teiste kurtidega. Kahjuks mu ema ja õed ei osanud viipekeelt. Nad teadsid vaid üksikuid viipeid ja leiutasid neid ise juurde, et minuga suhelda. Ema siiski armastas mind väga ja kaitses ohtude eest. Nende väheste viibete abil, mida ta teadis, hoiatas ta mind selliste pahede eest nagu suitsetamine ja alkoholi kuritarvitamine. Olen talle väga tänulik, sest tänu sellele ei sattunud ma niisuguste pahede küüsi.

 Kui olin väike, oli emal kombeks mind katoliku kirikusse kaasa võtta. Aga ma ei saanud seal midagi aru, sest keegi ei tõlkinud seal räägitut viipekeelde. Kuna mul oli nii igav, siis kümneselt ma enam kirikusse ei läinud. Sellegipoolest soovisin Jumalast rohkem teada saada.

 Aastal 1999, kui olin 23, kohtasin USA-st tulnud naist, kes kuulus ühte evangeelsesse kirikusse. Ta andis mulle piiblitunde ja õpetas Ameerika viipekeelt. Olin Piiblist õpitust vaimustuses ja tahtsin saada pastoriks. Kolisin seepärast Puerto Ricosse, kus oli selle tarbeks koolituskeskus kurtidele. Kui aastal 2002 La Ceibasse naasin, rajasin sõprade abiga kurtidele mõeldud kiriku. Ja ühest neist sõpradest, Patriciast, sai hiljem minu abikaasa.

 Pastorina pidasin Hondurase viipekeeles jutlusi, näitasin piiblilugudest pilte ja etendasin neid lugusid, et kurtidel oleks neid lihtsam mõista. Käisin ka naaberlinnades elavate kurtide juures, et neid julgustada ja aidata neil probleemidega toime tulla. Võtsin koguni ette misjonireisi USA-sse ja Sambiasse. Paraku ei teadnud ma Piiblist just väga palju. Õpetasin seda, mida mulle oli õpetatud ja mida olin piltidelt näinud. Õigupoolest mul oli rohkem küsimusi kui vastuseid.

 Ükskord levitasid mõned minu kiriku liikmed minu kohta valesid. Nad ütlesid, et olen joodik ja petan oma naist. Olin pettunud ja vihane. Peagi pärast seda lahkusime Patriciaga kirikust.

 Jehoova tunnistajad olid korduvalt meie ukse taga käinud, ent me ei soovinud kunagi nendega vestelda. Aga pärast seda kui olime kirikust ära tulnud, hakkas Patricia ühe abielupaariga – Thomase ja Liccyga – Piiblit uurima. Mulle avaldas muljet see, et nad oskasid viipekeelt, kuigi ise polnud kurdid. Ja varsti võtsin ka mina piibliuurimisest osa.

 Me uurisime mitu kuud, kasutades Ameerika viipekeelseid videoid. Aga kui mõned meie sõbrad väitsid, et Jehoova tunnistajad järgivad inimestest juhte, siis jätsime piibliuurimise katki. Ja kuigi Thomas tõi mulle tõendeid, et see pole nii, ei uskunud ma teda.

 Mõne kuu pärast langes Patricia sügavasse masendusse. Ta palus, et Jumal saadaks Jehoova tunnisatajad jälle meie ukse taha. Õige pea külastas üks Jehoova tunnistajast naaber Patriciat ja pakkus, et võib paluda Liccyl teda külastada. Liccy oli tõeline sõber. Ta käis Patriciat iga nädal vaatamas, et teda julgustada ja temaga Piiblit uurida. Ent minu kahtlused Jehoova tunnistajate suhtes polnud hajunud.

 Aastal 2012 korraldasid Jehoova tunnistajad hoogtöö, et pakkuda Hondurase viipekeelset videot „Kas tahaksid teada tõde?”. Liccy tõi ka meile selle video. See video lõi mu pahviks! Paljud doktriinid, mida olin õpetanud, näiteks põrgutuli ja hinge surematus, ei olnudki Piibli õpetused.

 Järgmisel nädalal läksin Jehoova tunnistajate kuningriigisaali Thomasega rääkima. Ütlesin talle, et tahan õpetada kurtidele tõde Piibli kohta, aga mitte Jehoova tunnistajana. Minu mõte oli moodustada uus ja teistest lahus olev kirik kurtidele. Thomas kiitis mind taas lõkkele löönud innukuse eest. Seejärel näitas ta mulle aga piiblisalmi Efeslastele 4:5, mis rõhutab, et tõeline kristlik kogudus on ühtne.

 Thomas andis mulle ka Ameerika viipekeelse video „Jehoova tunnistajad. Usk tegudes. 1. osa. Pimedusest valgusesse”. See video näitas, kuidas rühm mehi uuris hoolega Piiblit, et mõista tõde laialt levinud doktriinide kohta. Videot vaadates samastusin nende meestega. Nii nagu nemad, otsisin ka mina tõde. See video veenis mind, et Jehoova tunnistajad õpetavad tõde, sest nende uskumused põhinevad üksnes Piiblil. Niisiis hakkasin jälle Piiblit uurima ning 2014. aastal lasime Patriciaga end ristida ja meist said Jehoova tunnistajad.

 Mulle meeldib Jehoova tunnistajate kogudus, sest see on puhas, nagu ka Jumal on puhas. Jumalateenijate kõne ja käitumine on sünnis. Nad on rahumeelsed ja toetavad. Jehoova tunnistajad on ühtsed ja õpetavad samu Piibli tõdesid, ükskõik millises riigis nad ka ei elaks või mis keelt nad ka ei kõneleks.

 Olen rõõmus, et tean nüüd, mida Piibel tegelikult õpetab. Näiteks olen teada saanud, et Jehoova on kõikvõimas Jumal ja maakera kõrgeim valitseja. Ta armastab ühtviisi nii kurte kui ka kuuljaid. Teadmine, et Jumal armastab mind, on mulle väga kallis. Samuti ootan väga päeva, kui näen oma silmaga, kuidas maast saab kaunis paradiis. Siis pole keegi enam haige ja meil on võimalik elada igavesti.

 Meile Patriciaga meeldib teistele kurtidele Piiblist rääkida. Uurime praegu Piiblit mõne oma endise kiriku liikmega. Varem, kui pastor olin, oli mul endal palju küsimusi. Nüüd aga tean täpselt, mida õpetan. Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides olen saanud kõigile oma küsimustele vastused.