Kui oled Jehoova tunnistaja, siis kas kujutaksid end ette kuulutamas head sõnumit majast majja politseieskordi saatel? Nii juhtus Josephiga Mikroneesias 2017. aastal. Koos kolme kaaslasega osales ta hoogtöös, mille eesmärk oli kuulutada Mikroneesias kõrvalistel saartel elavatele inimestele.

 Need neli Jehoova tunnistajat jõudsid lõuna paiku väikesele atollile, kus elab umbes 600 inimest. Neid võttis rannal vastu saarevanem. Joseph jutustab: „Saarevanem ütles, et ta võib lasta politseil meid majade juurde sõidutada. Meid üllatas selline pakkumine, aga keeldusime viisakalt. Tahtsime inimesi külastada majast majja tavapärasel viisil.”

 Kuulutajad asusid jalgsi teele. Nad tahtsid rääkida nii paljude inimestega kui võimalik. „Saareelanikud olid külalislahked ja meie sõnumist huvitatud,” jutustasid nad. „Ja sellepärast läks meil igas majas kauem kui arvasime.”

 Päeva lõpu poole sõitis politseiauto Josephist kaks korda mööda ja kolmandal korral peatus ta kõrval. Politseinikud pakkusid Josephile, et võivad sõidutada teda majadeni, kuhu tal on vaja veel minna. Joseph meenutab: „Ma küll keeldusin, aga nad ei andnud järele, vaid ütlesid, et kuna mul on vähe aega, siis nad sõidutavad mind ülejäänud majade juurde. Ma ei saanud nende pakkumist järjekordselt tagasi lükata, sest tahtsin veel päris mitmesse majja jõuda. Iga maja juures andsid politseinikud mulle teada sealsete elanike nimed ja lubasid anda signaali, kui kedagi koputamise peale uksele ei ilmu.

 Tänu nende abile saime tol päeval läbi käia kõik saarekese majad. Jagasime päris palju kirjandust ja leppisime huvilistega kokku, et külastame neid uuesti.”

 Politseinikud ütlesid Josephile, et neile meeldis väga inimestele häid sõnumeid viia. Kui Jehoova tunnistajad päikeseloojangul lahkusid, lehvitasid politseinikud neile rannal hüvastijätuks, lai naeratus näol ja piiblikirjandus käes.