Väljendit „halastaja samaarlane” kasutatakse tavaliselt inimese kohta, kes on valmis hädasolijat aitama. See pärineb Jeesuse mõistujutust, millega ta näitas, et hea inimene on valmis teisi aitama hoolimata abivajaja rahvusest või taustast.

•  Millest halastaja samaarlase lugu räägib?

•  Miks Jeesus selle mõistujutu rääkis?

•  Mida see mõistujutt meile õpetab?

•  Kes olid samaarlased?

•  Kas lugu halastajast samaarlasest leidis tõesti aset?

Üks juudi mees oli minemas Jeruusalemmast Jeerikosse. Tee peal teda rööviti, peksti ja ta jäeti poolsurnuna maha.

Temast läks mööda üks juudi preester ja hiljem juudi usujuht. Kuigi nad olid kannatanuga samast rahvusest, ei peatunud kumbki neist, et seda meest aidata.

Viimaks tuli sama teed mööda üks teisest rahvusest mees. Ta oli samaarlane. (Luuka 10:33; 17:16–18.) Tal oli sellest juudi mehest kahju ja ta sidus tema haavad kinni. Seejärel viis ta mehe võõrastemajja ja hoolitses tema eest. Järgmisel päeval maksis ta võõrastemajapidajale, et too selle mehe eest hoolt kannaks, ja lubas tagasi tulles katta ka kõik lisakulud. (Luuka 10:30–35.)

Jeesus rääkis selle loo mehele, kes arvas, et aitama peab ainult neid, kes on temaga samast rahvusest ja sama usku. Ta tahtis õpetada sellele mehele midagi tähtsat: rahvus ei määra seda, kes on ligimene. (Luuka 10:36, 37.) Jumal lasi selle loo piiblisse kirja panna õpetuseks kõigile, kes tahavad talle meelepärased olla. (2. Timoteosele 3:16, 17.)

See lugu õpetab seda, et hea ligimene väljendab halastust tegudega. Ta aitab abivajajat hoolimata sellest, milline on tema välimus, rass või rahvus. Hea ligimene kohtleb teisi nii, nagu ta soovib, et teised teda kohtleksid. (Matteuse 7:12.)

Samaarlased elasid maal, mis asus Juudast põhja pool. Nende hulgas oli juutide ja mittejuutide ühiseid järeltulijaid.

Esimeseks sajandiks oli samaarlastel tekkinud oma religioon. Üldiselt tunnustasid nad Jumala sõnana vaid Moosese raamatuid, mitte aga ülejäänud heebreakeelset pühakirja.

Paljud juudid põlgasid samaarlasi ja hoidusid nendega suhtlemast. (Johannese 4:9.) Mõned juudid kasutasid sõna samaarlane koguni sõimusõnana. (Johannese 8:48.)

Piiblis ei öelda, kas mõistujutt halastajast samaarlasest on tõestisündinud lugu või mitte. Samas rääkis Jeesus tihti hästituntud tavadest ja paikadest, et tema kuulajad võiksid ta õpetustest aru saada.

Paljude selle loo üksikasjade kohta on teada, et need on ajalooliselt ja geograafiliselt täpsed. Toome paar näidet.

• Jeruusalemm asus Jeerikost umbes kahekümne kilomeetri kaugusel ja nende linnade kõrguste vahe oli tervelt üks kilomeeter. Seepärast öeldakse jutustuses, et „üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole”. (Luuka 10:30.)

• Preestrid ja teised juudi usujuhid, kes elasid Jeerikos, käisid tavaliselt seda teed mööda Jeruusalemmas.

• Selle eraldatud tee ääres varitsesid tihti röövlid, oodates pahaaimamatuid teekäijaid, eriti neid, kes reisisid üksinda.