Püha vaim on Jumala tegutsev jõud, tema toimiv vägi (Miika 3:8; Luuka 1:35). Jumal läkitab oma vaimu välja nõnda, et suunab oma energia kuhu tahes, et teostada oma tahet (Laul 104:30; 139:7).

 Piiblis olev sõna „vaim” on tõlgitud heebrea sõnast ruahh ja kreeka sõnast pneuma. Kõige sagedamini viitavad need sõnad Jumala tegutsevale jõule ehk pühale vaimule (1. Moosese 1:2). Ent Piiblis kasutatakse neid sõnu ka muus tähenduses:

•   eluõhk (Habakuk 2:19; Ilmutus 13:15)

•   tuul (1. Moosese 8:1; Johannese 3:8)

•   elusolendite elujõud (Iiob 34:14, 15)

•   inimese meelsus või hoiak (4. Moosese 14:24)

•   vaimolendid, kaasa arvatud Jumal ja inglid (1. Kuningate 22:21; Johannese 4:24).

 Kõik need tähendused annavad edasi mõtte millestki inimestele nähtamatust, mis toob esile nähtavaid tagajärgi. Nii ka Jumala vaim on „otsekui tuul, olles nähtamatu, mittemateriaalne ja võimas”. („An Expository Dictionary of New Testament Words”, W. E. Vine.)

 Lisaks viitab Piibel Jumala pühale vaimule kui tema kätele või sõrmedele (Laul 8:3; 19:1; Luuka 11:20; võrdle Matteuse 12:28). Nii nagu meistrimees kasutab töötegemiseks oma käsi ja sõrmi, on Jumal kasutanud oma vaimu. Tema vaimu tegutsemise tulemuseks on:

•   universum (Laul 33:6; Jesaja 66:1, 2)

•   Piibel (2. Peetruse 1:20, 21)

•   tema muistsete teenijate tehtud imeteod ja nende innukas kuulutustöö (Luuka 4:18; Apostlite teod 1:8; 1. Korintlastele 12:4—11)

•   temale kuulekate inimeste suurepärased isikuomadused (Galaatlastele 5:22, 23).

Püha vaim ei ole isik

 Viidates Jumala vaimule kui tema kätele, sõrmedele või hingeõhule, osutab Piibel, et püha vaim ei ole isik (2. Moosese 15:8, 10). Meistrimehe käed ei saa tegutseda tema mõistusest ja kehast sõltumata; samuti Jumala püha vaim tegutseb vaid nii, nagu Jumal seda juhib (Luuka 11:13). Piibel võrdleb Jumala vaimu ka veega ning seostab seda selliste mõistetega nagu usk ja teadmised. Kõik need võrdlused osutavad püha vaimu mitteisikulisele olemusele. (Jesaja 44:3; Apostlite teod 6:5; 2. Korintlastele 6:6.)

 Piibel toob ära Jumala nime Jehoova ja tema Poja nime Jeesus Kristus; ent mitte kuskil ei mainita, et pühal vaimul oleks nimi (Jesaja 42:8; Luuka 1:31). Kui kristlik märter Stefanos sai ime läbi taevase nägemuse, nägi ta vaid kahte, aga mitte kolme isikut. Piibel ütleb: „Tema, täis püha vaimu, vaatas üksisilmi taevasse ja nägi Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel” (Apostlite teod 7:55). Püha vaim oli Jumala tegutsev jõud, mis andis Stefanosele võime näha nägemust.

 Väärarvamus. Püha vaim on isik ja osa kolmainsusest, nagu väidab 1938.—40. aasta eestikeelne piiblitõlge (juubeliväljaanne, nn Suur Piibel) kirjakohas 1. Johannese 5:7, 8.

 Fakt. Selles 1938.—40. aasta piiblitõlkes on kirjakohas 1. Johannese 5:7, 8 sõnad „taevas: lsa, Sõna ja Püha Vaim, ja need kolm on üks; ja kolm on, kes tunnistavad maa peal”. Sama lisandus on ka näiteks ingliskeelses piiblitõlkes „King James Version”. Kuid uurijad on leidnud, et neid sõnu pole kirjutanud apostel Johannes ja seega need Piiblisse ei kuulu. Professor Bruce Metzger kirjutas: „Kindel on see, et need sõnad on võltsitud ja Uues Testamendis neile kohta pole.” („A Textual Commentary on the Greek New Testament”.)

 Väärarvamus. Kuna Piiblis isikustatakse püha vaimu, siis see tõendab, et ta on isik.

 Fakt. Mõnikord Pühakiri tõepoolest isikustab püha vaimu, kuid see ei tõenda, et püha vaim on isik. Piiblis isikustatakse ka tarkust, surma ja pattu (Õpetussõnad 1:20; Roomlastele 5:17, 21). Näiteks öeldakse, et tarkusel on teod ja lapsed, pattu aga kujutatakse eksitajana, tapjana ja saamahimu esilekutsujana (Matteuse 11:19; Luuka 7:35 allm.; Roomlastele 7:8, 11).

 Sama tegi apostel Johannes: Jeesust tsiteerides isikustas ta püha vaimu, kui nimetas seda aitajaks, kes annab tõenduse, juhatab, räägib, kuuleb, kuulutab, austab ja saab. Viidates sellele aitajale, kasutas ta meessoost isikulist asesõna (eesti keeles „tema”) (Johannese 16:7—15). Kuid ta tegi seda põhjusel, et sõna „aitaja” kreeka vaste (parakletos) on meessoost nimisõna ja nõuab kreeka keele grammatikareeglite järgi meessoost asesõna. Kui Johannes kasutas püha vaimu kohta kesksoost nimisõna pneuma, viitas ta sellele soota asesõnaga (eesti keeles „see”) (Johannese 14:16, 17).

 Väärarvamus. See, et Piibel käsib ristida püha vaimu nimel, tõendab, et püha vaim on isik.

 Fakt. Mõnikord kasutab Piibel väljendit „nimel” mõjuvõimu või autoriteedi tähenduses (5. Moosese 18:5, 19—22; Ester 8:10). See sarnaneb väljendi „seaduse nimel” kasutamisega, mis ei tähenda, nagu oleks seadus isik. Inimene, kes ristitakse püha vaimu nimel, tunnustab püha vaimu väge ja rolli Jumala tahte täideviimisel (Matteuse 28:19).

 Väärarvamus. Jeesuse apostlid ja teised algusaegade jüngrid uskusid, et püha vaim on isik.

 Fakt. See pole kooskõlas ei Piibli ega ajalooga. „Encyclopædia Britannica” märgib: „Definitsioon, et Püha Vaim on omaette jumalik Isik, ... formeerus Konstantinoopoli kirikukogul aastal 381.” See toimus enam kui 250 aastat pärast viimase apostli surma.