Piibliaegadel Jumalale paastumine meeldis, kui seda tehti õigetel motiividel. Valedel põhjustel paastumise mõistis Jumal hukka. Tänapäeva inimeste jaoks pole Piiblis paastumise kohta ei käsku ega keeldu.

•   Nad otsisid Jumalalt abi ja juhatust. Jeruusalemma tagasi minnes paastusid inimesed selleks, et näidata, kui siiralt nad Jumala abi otsivad. (Esra 8:21–23.) Paulus ja Barnabas paastusid mõnikord, kui nad määrasid ametisse kogudusevanemaid. (Apostlite teod 14:23.)

•   Nad keskendusid Jumala tahte täitmisele. Jeesus paastus pärast ristimist 40 päeva, et olla valmis Jumala tahet täitma. (Luuka 4:1, 2.)

•   Nad väljendasid kahetsust tehtud pattude pärast. Jumal ütles ustavusetutele iisraellastele prohvet Joeli kaudu: „Pöörduge minu juurde tagasi kõigest südamest, paastu, nutu ja halaga.” (Joel 2:12–15.)

•   Nad tähistasid lepituspäeva. Iisraeli rahvale antud Jumala seaduses oli ka käsk tähistada iga-aastast lepituspäeva. a (3. Moosese 16:29–31.) Sel puhul oli kohane paastuda, sest see meenutas iisraellastele nende ebatäiust ja vajadust Jumala halastuse järele.

•   Et teistele muljet avaldada. Jeesus õpetas, et usulistel põhjustel paastumine peaks olema üksnes inimese ja Jumala vaheline asi. (Matteuse 6:16–18.)

•   Et olla parem inimene. Paastumine ei muuda inimest moraalselt paremaks ega paranda tema vaimsust. (Luuka 18:9–14.)

•   Et korvata tahtlikku patustamist. (Jesaja 58:3, 4.) Jumalale meeldis paastumine vaid siis, kui sellega kaasnes kuulekus ja tehtud pattude südamepõhjast kahetsemine.

•   Et järgida usukombeid vormitäiteks. (Jesaja 58:5–7.) Jumal on nagu lapsevanem, kellele ei meeldi, kui laps armastab teda üksnes kohusetundest, mitte südamest.

 Ei peaks. Jumal käskis iisraellastel paastuda lepituspäeval. Selle päeva tähistamine aga lõppes, kui Jeesus oli toonud kahetsevate inimeste pattude eest lõpliku ohvri. (Heebrealastele 9:24–26; 1. Peetruse 3:18.) Kristlased ei pea alluma Moosese seadusele, mille hulka lepituspäeva tähistamine kuulus. (Roomlastele 10:4; Koloslastele 2:13, 14.) Seepärast võib iga kristlane ise otsustada, kas paastuda või mitte. (Roomlastele 14:1–4.)

 Kristlased mõistavad, et paastumine pole Jumala teenimise juures oluline. Piibel ei seosta paastumist õnnega. Tõeliste kristlaste jumalateenimist aga peaks iseloomustama rõõm, millest on näha, et teenime „õnnelikku Jumalat” Jehoovat. (1. Timoteosele 1:11; Koguja 3:12, 13; Galaatlastele 5:22.)

 Väärarusaam. Kristlased peaksid paastuma, kui nad mälestavad Jeesuse surma.

 Tõde. Jeesus ei käskinud jüngritel tema surma mälestamise ajal paastuda. (Luuka 22:14–18.) Kui Jeesus mainis, et jüngrid pärast tema surma paastuvad, siis ei kehtestanud ta sellega mingit reeglit, vaid lihtsalt ütles, mis edaspidi toimub. (Matteuse 9:15.) Piiblis on kristlastele nõuanne, et nad ei tuleks tühja kõhuga Kristuse surma mälestusõhtut tähistama, vaid sööks kodus kõhu täis. (1. Korintlastele 11:33, 34.)