„Usk on põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks, tõenditel põhinev veendumus selles, mida pole näha.” (Heebrealastele 11:1, „Piibel. Uue maailma tõlge”, 2014.)

 „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Heebrealastele 11:1, 1997. a tõlge.)

 Selles salmis on kirjas usu definitsioon. Piibli järgi on usk midagi enamat kui vaid inimese sisemine arusaam.

 „Usk on põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks.” Piiblisalmis Heebrealastele 11:1 on sõna „usk” tõlgitud kreekakeelsest sõnast, mis kannab endas mõtet vankumatust veendumusest, kindlast lootusest ja usaldusest. Seega pole usk lihtsalt lootmine, et miski, mida me soovime, läheb täide; see peab olema põhjendatud. Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud vastega „põhjendatud ootus” a, võib tõlkida ka kui „omandiõigust tõendav dokument”. Selline dokument annab inimesele kindla garantii, et miski kuulub talle.

 „Usk on ... tõenditel põhinev veendumus selles [„veenev tõend tegelike asjade kohta”, allmärkus], mida pole näha.” Usk põhineb kindlatel tõenditel. Need tõendid on vääramatud, nii et inimene võib olla veendunud milleski, mida ta ei näe.

 Kirja heebrealastele kirjutas apostel Paulus. See oli suunatud esimese sajandi kristlastele, kes elasid Jeruusalemmas ja selle lähistel. 11. peatükis räägib Paulus sellest, kui tähtis on usk. Näiteks ütleb ta: „Ilma usuta on võimatu Jumalale meelepärane olla, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et ta on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad.” (Heebrealastele 11:6.) Pärast seda, kui Paulus on kirjeldanud, mis on usk, toob ta näiteid meestest ja naistest, kelle usk ilmnes selles, et nad elasid Jumalale meelepärast elu. (Heebrealastele 11:4–38.)