Varem arvasid teadlased, et koolibri keel imab nektarit jõudude abil, mis liigutavad vedelikke peenikestes torudes ülespoole. Seda protsessi nimetatakse kapillaarsuseks. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et koolibri kasutab hoopis efektiivsemat meetodit, mida võib nimetada vedeliku lukustamiseks.

 Mõtteainet. Kui koolibri pistab keele nektarisse, siis keel jaguneb horisontaalselt kaheks. Mõlema haru otsas on vagu. Need vaod on aga kinnised. Kui harud sisenevad nektarisse, siis vaod avanevad ja keeleotsad rulluvad lahti. Seetõttu võib öelda, et koolibri mitte ei ime nektarit, vaid pigemini limpsib seda. Kui lind keele sisse tagasi tõmbab, juhtub vastupidine – vao otsad sulguvad ja lukustavad vedeliku.

 Kogu see tsükkel kestab „vähem, kui 1/10 sekundit”, nendivad teadlased Alejandro Rico-Guevara, Tai-Hsi Fan ja Margaret Rubega. „Keele tipp on justkui dünaamiline vedeliku lukustamise seade, mis muudab . . . vedelikku ja sellest välja liikudes kardinaalselt oma kuju.”

 Mis veelgi hämmastavam, see seade töötab nii, et tibatilluke koolibri ei pea selleks üldse oma energiat kulutama. Keele tipud rulluvad lahti ja sulguvad komplekssete füüsikaliste jõudude mõjul siis, kui keel vedelikku siseneb ja sealt väljub.

 Kuna koolibri keel on niivõrd efektiivne vedeliku lukustaja, arvavad teadlased, et selle toimimise põhimõtteid saaks rakendada näiteks meditsiinis, robootikas või teistel aladel. See võib aidata kavandada ka töövahendeid vedelike või õlide eemaldamiseks erinevatelt pindadelt.

 Mida sina arvad? Kas koolibri keerukas keel tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?