MESILASED suudavad peaaegu iga nurga all turvaliselt maanduda. Kuidas nad seda teevad?

Mõtteainet. Turvaline maandumine eeldab seda, et mesilane vähendaks oma lähenemiskiirust enne objektini jõudmist peaaegu nullini. Üldjuhul oleks selleks vaja teada lennukiirust ja sihtmärgi kaugust ning vastavalt sellele kiirust vähendada. Selline meetod oleks aga enamikule putukatest keeruline, sest neil on lähestikku asetsevad, fikseeritud fookuskaugusega silmad, mis ei võimalda otseselt kaugust määrata.

Mesilase nägemine erineb suuresti inimese binokulaarsest nägemisest. Mesilased paistavad ära kasutavat lihtsat tõsiasja, et objekt näib sellele lähenedes järjest suurenevat. Ja mida lähemale nad objektile jõuavad, seda kiiremini paistab selle suurus kasvavat. Austraalia riiklikus ülikoolis tehtud eksperimendid osutavad sellele, et mesilased vähendavad oma lennukiirust nii, et objekti näiline suurenemiskiirus jääks samaks. Selleks ajaks, kui mesilane jõuab oma sihtmärgini, on tema kiirus kahanenud peaaegu nullini, mis võimaldab tal turvaliselt maanduda.

Ajakiri Proceedings of the National Academy of Sciences teatab: „Sellise lendamisstrateegia lihtsus ... võimaldab seda ideaalselt kasutada lendavate robotite juhtimissüsteemis.”

Mida sina arvad? Kas mesilase maandumisstrateegia on evolutsiooni tagajärg või on see kellegi kavandatud?