Tihtilugu tekivad inimestel eelarvamused nende suhtes, kes on teisest rahvusest, rassist või räägivad teist keelt. Peale selle võidakse suhtuda kellessegi umbusuga tema sotsiaalse kuuluvuse, soo või religiooni tõttu, aga ka vanuse, hariduse, puude või välimuse pärast. Samas ei pruugi see, kellel on eelarvamusi, seda üleüldse teadvustada.

Enamik meist märkab teiste eelarvamusi, kuid enda omi pole sugugi kerge näha. Tõsi on aga see, et meis kõigis on peidus eelarvamusi. Sotsioloogiaprofessor David Williams ütleb, et kui suhtume mingisse inimrühma eelarvamustega, siis „kohtleme sellesse rühma kuulujaid teistmoodi, ilma et ise arugi saaksime”.

Ühel Balkani maal elab rahvusvähemus, kellesse paljud halvasti suhtuvad. „Olin täiesti kindel, et selle rahva hulgas pole häid inimesi,” ütleb mees nimega Jovica. „Aga ma ei teadnud, et see on eelarvamus. Arvasin, et see on lihtsalt fakt.”

Kuigi riigid kehtestavad seadusi, et rassismi ja muude eelarvamuse vormidega võidelda, lokkavad need edasi. Miks on see nii? Sest seadused püüavad reguleerida inimeste käitumist, kuid ei suuda muuta nende mõtteid ja tundeid. Eelarvamused saavad aga alguse seestpoolt. Kas see võitlus on siis nurjumisele määratud või leidub eelarvamuste vastu mingit rohtu?