Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Vee-, kivide- ja tulemaa Yellowstone

Vee-, kivide- ja tulemaa Yellowstone

Vee-, kivide- ja tulemaa Yellowstone

„Ärgake!” korrespondendilt Ameerika Ühendriikides

Kui räägitakse maailma esimesest rahvuspargist, tuntuimatest ja kõige kõrgemale purskavatest geisritest ning Põhja-Ameerika suurimast mägijärvest, siis on jutt Yellowstone’ist.

KUI me põhjavärava kaudu USA Wyomingi osariigis asuvasse Yellowstone’i rahvusparki sisenesime, olime mõlemad naisega põnevil. Juba lapsena olid meile huvi pakkunud Old Faithful (Vana Ustav) ning sellised terminid nagu „geiser” ja „kuumaveeallikas”. Kas aga osutus Yellowstone selliseks, nagu oodanud olime?

Pargi peasissekäigu juures nägime massiivset kivivõlvi, mille ülaosas olid kirjas sõnad: „Inimeste tuluks ja hüvanguks.” 1872. aastal rajatud Yellowstone’i park on esimene rahvuspark maailmas.

Alustasime oma reisi Mammoth Hot Springsist, mis asub Montana piiri ääres. Selles paigas oli hästi näha maasisese kuumuse tegutsemist. Allikates kees ja pulbitses vesi ning lõhedest tõusid aurusambad. Samuti nägime roosakast mineraalist allikalubjast terrasse, mis olid otsekui tilkuv küünlavaha.

Mis keeb Yellowstone’i all?

Yellowstone’ist võib leida 10 000 geotermilist imet. Seda Kaljumäestiku ahelike vahelist kõrget platood läbib kontinentaalne veelahe *. Siit voolavad veed lääne ja ida poole, ent peale selle immitseb vett ka maa sisemusse. Saime teada, et maa sisemusse tungivad veed ongi need, mis Yellowstone’is imesid teevad. Kunagi lõhestasid seda platood suured vulkaanipursked. Tuhandeid aastaid tagasi tekkis ühe vulkaanipurske tagajärjel hiiglaslik kraater, mille mõõtmed on 75 kilomeetrit korda 45 kilomeetrit. Maapinna all peidus olev magma ehk kivisulam panebki Yellowstone’i keema.

Pargi väljapanekutel on kirjas, et pinnavesi imbub aeglaselt läbi poorse kivimi alla, kuni jõuab väga kuuma kivimikihini, mis asub magma kohal. Kuumus aga surub vett ülespoole tagasi. Sinna, kust vesi leiab väljapääsu, tekib kuumaveeallikas. Kui miski kivimi sees kuuma vee ülesvoolu takistab, tekib surve ning moodustuvad geisrid. Neid lõhesid, kust aurupilved välja paiskuvad, nimetatakse fumaroolideks. Seal, kus happelised gaasid ja vesi lagundavad pinnast mudaks ning saviks, podisevad mudakatlad. Milline vaatepilt see küll oli!

Old Faithful

Nähes kõike seda geotermilist tegevust Mammoth Hot Springsi ümber, eeldasime, et peame olema kuulsa geisri Old Faithfuli lähedal. Ent alles siis, kui me oma matkakaarti uurisime, tuli välja, et Old Faithful asub hoopiski 80 kilomeetrit lõuna pool. Yellowstone osutus palju suuremaks, kui arvanud olime; selle pindala on 900 000 hektarit.

Selleks et jõuda Old Faithfuli juurde, sõitsime pargi lääneosas looklevat teed mööda alla. See tee möödub viiest geisrite basseinist. Peagi harjusime sealse väävlilõhna ning aurupilvedega.

Nii nagu miljonid inimesed, kes on varem Old Faithfulit vaatamas käinud, tahtsime ka meie teada, millal see geiser purskab. Olime kogu aeg arvanud, et see purskab väga täpse ajavahemiku tagant, nimelt iga 57 minuti järel. Kuid ringi vaadates märkasime silti, millel oli kirjas, et järgmine purse peaks toimuma kell 12.47. Selleni oli aega rohkem kui tund ning seegi kellaaeg oli vaid ennustus. Küsisime geisri purske kohta pargi valvurilt Rickilt.

„Old Faithfuli täpsus on väljamõeldis,” ütles ta. „Pursete vaheajad on alati kõikunud ja aja jooksul on need muutunud pikemaks maavärinate tõttu ning ka selle tõttu, et vandaalid on geisrisse igasugu asju loopinud. Praegu on keskmiseks intervalliks umbes 80 minutit. Meie personal võib ennustada vaid ühe purske korraga.”

Kell sai 12.30. Jalutasime Old Faithfuli poole, et järgmist ennustatud show’d vaadata. Sajad inimesed istusid vaatamiskohas või olid sinnapoole teel. Old Faithful lasi meil oodata kümme minutit. Kui see geiser aga lõpuks purskas, oli selle ilu nii võrratu, et ükski foto ei suudaks seda edasi anda. Pärast mõnda hootist purset geiser hoogustus. Kõik plaksutasid. Purse kestis umbes kolm minutit ning meie rõõmuks oli see ebatavaliselt kõrge. Vesi ja pritsmed tõusid ja langesid kord kõrgemale, kord madalamale, alates 35-st kuni 45 meetrini. Veepritsmed helkisid päikesepaistes ning tuul puhus neid siia-sinna.

Pärast seda vaatemängu läksime lähedalasuva hotelli fuajeesse. Geiser andis aga oma olemasolust veel hiljemgi märku. Niipea kui lähenes aeg, mil see geiser pidi purskama, jätsid hotelli külastajad oma tegemised sinnapaika ja läksid välja vaatama. Nägime erakordselt pikki, kõrgeid ja ilusaid purskeid ning kõige kaunim oli vaade siis, kui veepritsmed tantsisklesid loojuva päikese taustal. Meile tundus, et see geiser on oma nime igati ära teeninud.

„Meie planeedil on vähem kui 500 geisrit ning umbes 300 neist asub Yellowstone’is,” ütles meile pargivalvur Rick, „ning 160 neist on selles väikeses orus, Ülemises basseinis, mis on vaid 2 kilomeetri pikkune. Teised geisrid tekivad ja kaovad, kuid Old Faithful tegutseb seniajani.”

Old Faithfuli naaber Grand purskab vett 60 meetri kõrgusele, Steamboat aga peaaegu 120 meetri kõrgusele ehk kolm korda kõrgemale kui Old Faithful, kuid see geiser ei pruugi aastaid tegutseda. Norrise basseinis pritsib geiser Echinus vahel oma imetlejaid sooja veega.

Kokkupõrked piisonitega

Järgmisel hommikul vaatasime parki tutvustava brošüüri uuesti üle. Seal oli kirjas: „Õhukese mureneva maakoore all olev vesi on kuum; allikate vesi on lähedane keemistemperatuurile või sellest kõrgem. Igal aastal on termaalaladel matkarajast kõrvale astunud turistid saanud tõsiseid põletushaavu või kuumas vees hukkunud.” Teises brošüüris hoiatati: „Paljusid külastajaid on rünnanud piisonid. Piisonid võivad kaaluda 900 kilogrammi ning joosta 50 kilomeetrit tunnis, seega kolm korda kiiremini kui inimesed.” Lootsime, et meil ei tule mõne piisoni eest ära jooksma hakata.

Yellowstone’i loomadel on teedel alati eesõigus. Kui kuskil mõnda looma märgatakse, jäetakse autod äkitselt seisma, mistõttu tekivad ootamatutes kohtades liiklusummikud. Sattusime ka ise ühte liiklusummikusse, kuid seda polnud kauaks, sest turistid hakkasid juba autode juurde tagasi tulema. Kui küsisime ühelt naiselt, mis looma kõik vaatavad, ütles ta: „Suurt põdrapulli, aga nüüd on ta juba läinud.”

Pärast nägime vapitisid, kes üritasid oma kahenädalasi vasikaid ojast üle meelitada. Vapitid olid tulnud alla mägedest, kus nad veetsid talve, ning liikusid pargi alumise osa poole. Vasikad ei tahtnud aga sugugi veest läbi minna, sest nad polnud seda varem teinud. Suure kutsumise peale läksid aga vasikad lõpuks oma emale järele.

Väiksed ja abitud

Edasi sõitsime Yellowstone’i Suurde kanjonisse. Tulime mitmes kohas autost välja ning piilusime kartlikult alla 360 meetri sügavuse kuristiku servalt. Nathaniel Langford kirjutas oma 1870. aasta reisimärkmetes sellest, kui väikse ja abituna ta end tundis, kui vaatas kahte kõrget juga ning seda 32 kilomeetri pikkust erekollaste nõlvadega kuristikku, mille järgi Yellowstone’i (kollane kivi) jõgi on endale nime saanud. Ka meie tundsime end väikeste ja abitutena.

Järgmisel päeval suundusime ida poole. Jällegi muutus pargi maastik. Meie ümber laiusid kõrgmäestikumetsad ning maantee kulges kaks korda üle kontinentaalse veelahe. Nägime pidevalt piisoneid ning teisi suuri loomi ning tihtipeale seisid piisonid küljega meie poole, nii nagu neil on tavaks seista. Kahjuks ei kohanud me ühtki karu, keda turistid samuti Yellowstone’i suureks vaatamisväärsuseks peavad. Mis on sealsetest karudest saanud?

See, et karud inimestele liiga lähedal elasid, viis selleni, et nad mõnikord turistidele kallale tungisid, neid vigastasid või isegi tapsid. Ka karude olukord polnud kiita. Seepärast otsustas rahvuspargi ametkond 1970. aastate alguses sulgeda prügimäe, et võõrutada karusid inimeste toidust. Tänu sellele läksid karud inimasustusest eemale. Prügimäe sulgemisest on olnud kasu. Nüüd söövad karud looduslikku toitu ja on palju tervemad. Siiski juhtub ka praegu, et karud turistidega mõningates paikades kokku satuvad, näiteks Fishing Bridge’is, kus nii inimesed kui ka karud käivad söömas, magamas ja kala püüdmas.

Fishing Bridge oli meie viimane sihtkoht, kus saime ka viimase suure üllatuse osaliseks. Kui vaatasime üle Põhja-Ameerika suurima mägijärve Yellowstone’i järve Tetoni lumiseid tippe, tundsime hetkeks, nagu oleksime Põhja-Itaalias. Järvel ja selle ümbrusel oli samasugune alpiinne majesteetlikkus. Ent karusid me siiski ei näinud.

Saabus aeg Yellowstone’ist lahkuda. See tore matk pakkus palju nii silmale kui ka hingele. Tegelikkus oli meie ootused kaugelt ületanud.

[Allmärkus]

^ lõik 8 Kontinentaalne veelahe on kõrge ala, mis kulgeb Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse. See eraldab Vaikse ookeani vesikonna Atlandi ookeani, Mehhiko lahe ja Põhja-Jäämere vesikonnast.

[Kast/pilt lk 17]

1988. aasta põlengud

1988. aasta juuli lõpus ja augustis kasvasid väikesed põlengud Yellowstone’is kiiresti kaheksaks laastavaks tulekahjuks, mida inimene ei suutnud enam peatada. Üheks tulekahjude põhjuseks oli põud. 1988. aasta suvi oli Yellowstone’i kirjapandud ajaloos kõige kuivem. Teiseks põhjuseks olid suured tuuled. Kuna tuuled puhusid 80 kilomeetrit tunnis, ajasid nad leeke edasi 20 kilomeetrit päevas. Tuletõrjujad nägid esimest korda elus, et tuul tuhka nii kaugele võib puhuda. Hõõguv tuhk sütitas uusi põlenguid.

Kui tulekahju oli saavutanud haripunkti, olid tuld kustutamas peaaegu 10 000 tsiviilelanikku ja sõjaväelast, kelle kasutuses oli 100 tuletõrjeautot. See kõik läks maksma 120 miljonit dollarit. Helikopteritest ja lennukitest heideti alla 5 000 000 liitrit tuldtõkestavat ainet ja 40 000 000 liitrit vett. Tuli aga ei kustunud, vaid liikus mööda parki edasi, möödudes väga lähedalt inimasustusest. Päev päeva järel oli õhk täis paksu suitsu. Hilissuvel meenutas park sõjapiirkonda. Alles septembri keskpaiku, kui ligi 600 000 hektarit maad oli ära põlenud, tegid jahe õhk, sügistormid ja kerge lumekiht põlengutele lõpu.

Põlengud ei kahjustanud eriti loomapopulatsiooni ning pargi külastajate arv on sellest ajast saadik pidevalt kasvanud. Kui suits hajus, muutsid sügislehed uued vaatealad kirjuks ning kevadel tärkas mullast metsalilli seal, kus neid poldud varem õitsemas nähtud. Tulekahjudele järgnenud aastatel on põlendikel hakanud jõudsalt kasvama uus puupõlvkond.

[Pildid lk 15]

Old Faithful

Lower Falls

[Allikaviide]

NPS Photo

[Pilt lk 16, 17]

Firehole’i jõgi

[Pilt lk 17]

Morning Glory allikas

[Allikaviide]

NPS Photo