Piibli seisukoht

Kas halvad inimesed lähevad põrgutulle?

GERTRUDE, nelipühi kiriku jutlustaja, oli täiesti kindel põrgutule olemasolus. Juba pelk mõte, et põrgut pole olemas, oleks läinud vastuollu tema õiglustundega. Ta arutles, et kui halvad inimesed ei lähe põrgutulle, jääksid kõikvõimalikud kohutavad kuriteod karistuseta. Gertrude jäi kindlaks oma uskumusele. Ta ütles: „Ma arvan, et ma ei sooviks teenida Jumalat, kui halvad inimesed ei lähegi põrgusse.”

Kas halbu inimesi ootab tõesti ees põrgutuli, nagu paljud religioonid õpetavad? Kui mitte, siis millise karistuse nad saavad?

Esimene kord, kui Jumal karistas

Piibel ütleb, et Jumal lõi esimese inimpaari täiuslikuna (1. Moosese 1:27; 5. Moosese 32:4). Ta pani nad elama paradiisiaeda ja andis neile võimaluse igavesti elada. Ent Jumal seadis esimestele inimestele Aadamale ja Eevale ühe piirangu. Ta hoiatas neid: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17).

Kahjuks ei läbinud meie esivanemad seda lihtsat ustavuse ja sõnakuulelikkuse katset. Seepärast oli Looja kohustatud mõistma nad surma. „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19.)

Kas Jumal ei oleks hoiatanud Aadamat ja Eevat põrgutule eest, kui ta oleks tahtnud neid sel viisil karistada? Tõsiasi on see,  et Jumal ei maininud midagi surmajärgsete kannatuste kohta. Kuidas oleksid nad saanudki kannatada? Neil ei olnud surematut hinge, mis oleks pärast surma edasi elanud. Piibel ütleb täiesti selgelt: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4, meie kursiiv). *

Looja kui meie Eluandja teab kõike elu ja surma kohta. Oma Sõnas annab ta teada, et „surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Just sel põhjusel ei olnud võimalik Aadamal ja Eeval pärast surma põrgutules piinelda. Nad muutusid lihtsalt taas põrmuks ja lakkasid olemast. Nad ’ei teadnud enam midagi’.

Kas meid piinatakse pärast surma?

Piibel ütleb kirjakohas Roomlastele 5:12: „Just nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud kõigisse inimestesse.” Kas on mõistlik uskuda, et inimesi piinatakse nende pattude pärast põrgutules, kui Aadam, kelle tõttu kõik inimesed surevad, muutus pärast surma lihtsalt põrmuks? (1. Korintlastele 15:22.)

Me kõik oleme sama seaduse all mis Aadam. „Palk, mille patt maksab, on surm.” Kui aga inimene sureb, on ta „patust õigeks mõistetud” (Roomlastele 6:7, 23). Kuidas siis kavatseb Jumal õiglast kohut mõista, kui nii head kui ka halvad inimesed surevad ja kedagi ei piinata põrgutules?

Jumala õigusemõistmine

Jumala eesmärk seoses sõnakuuleliku inimkonnaga pole muutunud alates ajast, kui ta lõi esimese inimpaari, kes pidi lapsi saama ja maa eest hoolt kandma (1. Moosese 1:28). See on vaieldamatult ikka veel tema eesmärk, nagu ta hiljem teada andis: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29).

Pangem tähele, et õiged elavad siin maa peal. Neil on siis täiuslik tervis ja nad on õnnelikud. Jumala esialgne eesmärk, et õiged inimesed täidavad maa, läheb kindlasti täide. See juhtub siis, kui ta asendab selle kurja maailma uue maailmaga (Jesaja 55:11; Taaniel 2:44; Ilmutus 21:4).

Miljardid inimesed, kes on surnud ja pole saanud Jumalalt õpetust, äratatakse üles ning neile antakse juhised eluks Jumala uues maailmas (Jesaja 11:9; Johannese 5:28, 29). Ent neid, kes keelduvad Jumala seaduste järgi elamast, karistatakse „teise surmaga”. See on surm, millest nad ei ärka kunagi üles (Ilmutus 21:8; Jeremija 51:57).

On selge, et armastuse Jumal Jehoova ei piina inimesi põrgutules (1. Johannese 4:8). Samuti ei lase ta kurjusel igavesti kesta. Laul 145:20 kinnitab meile, et „Jehoova hoiab kõiki, kes teda armastavad, ja hävitab kõik õelad”. Kas pole see temast armastav ja õiglane?

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kas inimesel on surematu hing? (Hesekiel 18:4)

▪ Millises seisundis viibivad surnud? (Koguja 9:5)

▪ Kuidas Jumal kurje inimesi karistab? (Laul 145:20)

[Väljavõte lk 11]

„Surnud ei tea enam midagi.” (Koguja 9:5)

[Pildi allikaviide lk 10]

Foto: www.comstock.com