Ma ei jõua ära oodata, mil saan neile öelda: ”Oleme jälle kõik koos!”
Ma ei jõua ära oodata, mil saan neile öelda: „Oleme jälle kõik koos!”
Jutustab Abigail Austin
Olin üheksa-aastane. Käes oli kaunis aprillikuu hommik 1995. aastal ning meie pere otsustas koos mõningate sõpradega kohalikust Jehoova tunnistajate kogudusest veeta päeva Inglismaa maakohas. Istusime autodesse. Minu vanem õde Sarah, perekonna sõbranna Deborah ja mina sõitsime koos ema ja isaga. Äkitselt sööstis üks auto valel teepoolel meie suunas ja rammis meid. Ainult mina pääsesin eluga.
KAKS nädalat hiljem ärkasin haiglas. Mu kolju oli purunenud tükkideks ja arstid olid selle koos hoidmiseks paigaldanud mitu plaati. Ent ma kosusin kiiresti. Mõne aja pärast rääkisid sugulased mulle, mis oli juhtunud, kuid ma ei uskunud neid. Mõtlesin ikka, et mu vanemad ja õde on käinud mind vaatamas, kui ma magasin, ja mina ei näinud neid. Alles koju jõudes sain aru, mis tegelikult oli juhtunud. Olin muserdatud.
Mis aitas mul selle kohutava tragöödiaga toime tulla?
Minu vaimne pärand
Olin pere viiest lapsest noorim. Õnnetuse ajal oli Sarah 22, Shane 20, Jessica 17 ja Luke 15 aastat vana. Meil olid hästi toredad ja hoolitsevad vanemad. Isa Steve teenis Shipley’s Jehoova tunnistajate Lääne-Yorkshire’i koguduses vanemana ning teda armastati ning tunti kui inimest, kes võttis alati aega teiste kuulamiseks ja aitamiseks. Ema Carolit armastati samuti ning ta hoolitses kui tütar koguduse eakamate liikmete eest. Ta korraldas meile, noortele, koosviibimisi ja aitas häid sõpru leida. Meie koju olid kõik alati teretulnud. Vanemad õpetasid meid olema lahked ka naabrite vastu ja nendega arvestama.
Igal kolmapäeva õhtul uurisime koos perega Piiblit. Vahel riietusime piiblitegelasteks ja esitasime mõne näidendi. Isa ja ema õpetasid meile väikesest peale, kuidas koguduse koosolekuteks valmistuda ja Piibli sõnumit inimestele nende kodudes jagada. Kuigi viie lapse kasvatamine polnud kergete killast, pühendasid vanemad meile aega ja aitasid vaimselt tugevaks saada.
Kui Sarah, Shane ja Jessica kooli lõpetasid, hakkasid nad pioneerideks ehk täisajalisteks kristlikeks teenijateks, nii nagu ka meie sõbranna Deborah. Olin eriti lähedane Sarah’ga. Ta oli mulle nagu teine ema ja koolivaheajal käisime koos kuulutamas ning inimestele Piiblit õpetamas. Küll see oli tore! Nägin, kui õnnelikud on kõik pioneerid, ja mulle meeldis nendega koos olla. Ihkasin pärast kooli lõpetamist teenida koos Sarah’ga pioneerina.
Koolivaheaegadel veetis meie pere ühes teiste koguduse sõpradega tihti koos aega. Noored ja vanad said headeks sõpradeks ja hakkasid üksteist armastama. Mul polnud aimugi, kuidas need lähedased sõbrad mind tulevastel päevadel aitavad ja lohutavad!
Pärast õnnetust
Kui ma haiglast välja sain, läksin tagasi vanematekoju. Shane ja Jessica, kes käisid poole kohaga tööl, osalesid täisajalises teenistuses
ja pingutasid väga, et meie kõigi eest hoolitseda.Meie koguduse liikmed tulid samuti appi. Mida kõike nad küll meie heaks tegid! Kuni me taas jalad alla saime, valmistasid nad süüa, koristasid, käisid poes ja pesid pesu. Olime neile selle eest tohutult tänulikud. Paljud tunnistajad, nii lähedalt kui kaugelt, saatsid meile ohtralt kingitusi ja kaarte, mis ilmestas hästi, kui sügav armastus valitseb Jehoova organisatsioonis.
Umbes aasta pärast õnnetust leidsid mu vennad ja õde, et ma vajan stabiilset perekonda enda ümber. Mõned lahked perekonnad koguduses olid oma abi pakkunud, niisiis istus mu pere maha ja mõtles, mida isa ja ema praeguses olukorras teeksid, pidades silmas mu parimaid huve ja vaimset tulevikku. Üks pere kerkis eriti esile. Kogudusevanem Billy ja ta naine Dawn olid meie pere väga lähedased sõbrad ning neil oli viieaastane tütar Lois. Nad võtsid meelsasti mu enda perre ja on sellest ajast peale hoolitsenud minu eest justkui enda tütre eest. Kuigi Lois pidi oma vanemaid minuga jagama, pole ta kunagi olnud minu peale armukade ning nüüd oleme sama lähedased nagu kaks lihalikku õde.
Kuidas ma tragöödiaga toime tulin
Alguses murdsin pead, miks küll selline kohutav õnnetus meie peret tabas, eriti kui mõelda, kui väga mu vanemad, Sarah ja Deborah Jehoovat ja teisi inimesi armastasid. Siis aga meenus mulle piiblijutustus Iiobist, kes jäi Jumalale ustavaks, kuigi ta kaotas oma lapsed (Iiob 1:19, 22). Mõtlesin, et tõepoolest, Saatan on ju see, kes tõi kannatused ja surma siia maailma, ning ta oleks üliõnnelik, kui me selle õnnetuse pärast Jehoovat enam ei teeniks (1. Moosese 3:1–6; Ilmutus 12:9). Mulle meenus ka see, et Jehoova on armastavalt andnud meile imelise ülesäratamislootuse (Johannese 5:28, 29). Me võime olla kindlad, et näeme uuesti oma pereliikmeid ja Deborah’t – seekord juba paradiislikul maal! See mõte tugevdas mu armastust Jehoova vastu.
Kohtudes inimestega, kes on samuti traagilisi juhtumeid läbi elanud, on mul nii kahju, kui nad pole veel kuulnud Piibli kallihinnalisest ülestõusmistõotusest. Tahan väga nendega meie lootust jagada, kuna olen veendunud, et meil aitas selle kohutava ajaga toime tulla üksnes Jehoova ja tema organisatsioon, ning me mõistsime, et tunneli lõpus paistab valgus.
Meie kogemus on tulnud ehk kasuks veel ühel moel. Võib-olla on see pannud mõningaid vanemaid mõtlema, kas nad on andnud oma laste usule piisavalt tugeva aluse, nii et kui nende peres peaks midagi sellist juhtuma, teeniksid nad Jehoovat edasi ka ilma vanemateta.
Olen püüdnud elada oma elu nii, nagu oleksid ema ja isa ikka elus. Ma tean, et nad oleksid tahtnud, et tegelen usinalt teiste aitamisega nagu nad isegi. Alustasin pärast kooli lõpetamist pioneerteenistust ning nüüd teenime koos Loisiga pioneeridena. Mu vennad ja õde on abielus ning teenivad rõõmsalt Jehoovat oma kogudustes.
Ootan pikisilmi Jumala uut maailma ja ülesäratamist! Siis pole enam valu ja surma (Ilmutus 21:3, 4). Teadmine, et kunagi saame kõik uuesti kokku, aitab mul praegu vastu pidada. Ma ei jõua ära oodata, mil saan taas kõvasti kallistada emmet ja issit ning Sarah’t ja Deborah’t ning öelda neile: „Oleme jälle kõik koos!”
[Pilt lk 23]
Abigail (vasakult teine) kasuperega praegu