Tõde jõulude kohta

KAS sulle on tähtis usuline tõde? Kui on, oled ehk endale esitanud järgmisi küsimusi: 1) Kas Jeesus sündis tõesti 25. detsembril? 2) Kes olid „targad” ja kas neid oli tõepoolest kolm? 3) Mis „täht” see oli, mis juhtis nad Jeesuse juurde? 4) Kuidas on jõuluvana seotud Jeesuse ja tema sünniga? 5) Kuidas suhtub Jumal jõulukombesse kingitusi teha või õigemini neid vahetada?

Vaadelgem neid küsimusi Piibli ja ajalooliste faktide valguses.

1) Kas Jeesus sündis 25. detsembril?

Tava. Pärimuse järgi sündis Jeesus 25. detsembril ja sel päeval seda tähistataksegi.

Selle juured. „25. detsembri sisseseadmine polnud seotud mitte ühegi piiblisündmusega,” sõnab „The Christmas Encyclopedia”, „vaid Rooma paganlike pidustustega, mida peeti aasta lõpus”, umbes põhjapoolkera talvise pööripäeva ajal. Nende pühade hulgas olid viljasaagijumala Saturnuse auks peetavad saturnaalid ning ka „kahe päikesejumala – rooma Soli ja pärsia Mithra – auks peetavad ühispidustused”, teatab sama entsüklopeedia. Mõlema sünnipäeva tähistati 25. detsembril, talvisel pööripäeval Juliuse kalendri järgi.

Neid paganlikke pidustusi hakati kristianiseerima aastal 350, kui paavst Julius I kuulutas 25. detsembri Kristuse sünnipäevaks. „Pikkamööda sulandasid jõulud endasse või tõrjusid välja kõik ülejäänud pööripäevariitused,” ütleb „Encyclopedia of Religion”. „Päikesesümbolit kasutati üha enam ülesäratatud Kristuse (keda nimetati Sol Invictus’eks) kujutamiseks ja igiammusest päikeseketta kujutisest ... sai kristlike pühakute aupaiste.”

Mida ütleb Piibel. Piibel ei anna teada Jeesuse sünnikuupäeva. Kuid me võime julgelt järeldada, et ta ei sündinud 25. detsembril. Miks? Piibel räägib, et kui Jeesus sündis, „elasid [karjased] lageda taeva all” ja hoidsid öösel oma karju Petlemma lähistel (Luuka 2:8). Tavaliselt oktoobris algaval külmal ja vihmasel aastaajal tõid karjased – seda eriti külmemal mägismaal, nagu seda on Petlemma ümbrus – lambad ööseks varjualusesse. Detsembris oli ilm kõige külmem, vahel sadas ka lund. *

On tähelepanuväärne, et algkristlased, kellest paljud olid koos Jeesusega teenistustööl olnud, ei tähistanud mitte ühelgi kuupäeval tema sündi. Selle asemel pühitsesid nad vastavalt Jeesuse käsule üksnes tema surma (Luuka 22:17–20; 1. Korintlastele 11:23–26). Võib aga mõelda, kas sellisel paganlikul  seosel on üldse mingit tähtsust. Jah, Jumala silmis on. „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões,” sõnas Jeesus Kristus (Johannese 4:23).

2) „Targad” – mitu neid oli? Kes nad olid?

Tava. Kolme „tarka”, kes järgisid tähte hommikumaalt, kujutatakse toomas kingitusi Jeesusele, kes on laudas sõimes. Vahel on samas stseenis näha ka karjuseid.

Selle juured. Kui põgus piiblijutustus välja arvata, põhineb „kõik tarkade kohta kirjutatu eeskätt legendil”, mainib „The Christmas Encyclopedia”.

Mida ütleb Piibel. Piibel ei anna teada, mitu „tarka” Jeesust külastas. Võib-olla oli neid kaks, võib-olla kolm, neli või rohkem. Kuigi mõnes piiblitõlkes nimetatakse neid mehi „tarkadeks”, on algkeeles kasutatud sõna magoi, mis viitab astroloogidele või nõidadele – need on ametid, mis Piibli järgi „on Jehoovale jäledad” (5. Moosese 18:10–12). Arvestades astroloogide pikka teekonda hommikumaalt, ei jõudnud nad kohale nii ruttu, et võisid näha Jeesust laudas. Selle asemel läksid nad pärast küllap vist kuid kestnud rännakut „majja”, kus Jeesus elas. Seal „nägid nad last koos ta ema Maarjaga” (Matteuse 2:11).

3) Mis täht see oli, mis juhtis astrolooge?

Me võime saada aimu sellest, mis laadi täht see oli, kui mõtleme, kuhu see täht astroloogid suunas. Esiteks ei juhatanud see neid otse Petlemma, vaid Jeruusalemma, kus nad esitasid Jeesuse kohta järelepärimisi, ning see jõudis kuningas Herodese kõrvu. ’Siis kutsus Herodes salaja enda juurde astroloogid’, kes rääkisid talle vastsündinud „juutide kuningast”. Seepeale sõnas Herodes: „Otsige seda väikest last hoolega ja kui te ta leiate, teatage mulle.” Herodese huvi Jeesuse vastu oli aga kõike muud kui üllas. See uhke ja julm valitseja oli kindlalt võtnud nõuks Jeesus ära tappa! (Matteuse 2:1–8, 16.)

On huvitav, et „täht” juhatas seejärel astroloogid lõuna poole Petlemma suunas. Seal täht „peatus” otse maja kohal, kus viibis Jeesus (Matteuse 2:9, 10).

Ilmselgelt ei olnud see tavaline täht! Ja miks oleks pidanud Jumal, kes oli kasutanud ingleid, et anda alandlikele karjustele teada Jeesuse sünnist, juhtima nüüd paganlikud astroloogid tähe abil esmalt Jeesuse vaenlase ja siis väikelapse enda juurde? Ainus loogiline järeldus on, et see täht oli pahaendeline riugas Saatanalt, kes on võimeline taolisi ilminguid esile kutsuma (2. Tessalooniklastele 2:9, 10). Paradoksaalsel kombel on niinimetatud Petlemma täht jõulukuuse üldlevinud ladvaehteks.

4) Kuidas on jõuluvana seotud Jeesuse ja tema sünniga?

Tava. Paljudes maades peetakse jõuluvana lastele kingituste toojaks. * Tihtilugu kirjutavad lapsed jõuluvanale, et küsida kingitusi, mida pärimuse järgi aitavad tal meisterdada päkapikud tema põhjapoolusel asuvas kontoris.

Selle juured. Levinud arvamuse kohaselt pani jõuluvana müüdile alguse Püha Nikolaus, Väike-Aasias (nüüd Türgi) tegutsenud Myra peapiiskop. „Põhimõtteliselt tugineb kõik, mida Püha Nikolause kohta on kirjutatud, legendidel,” ütleb „The Christmas Encyclopedia”. Ajalooliselt ja piibliliselt pole jõuluvanal Jeesus Kristusega mitte mingit seost.

Mida ütleb Piibel. „Nüüd, kus te olete heitnud endalt ära vale, rääkige tõtt igaüks oma ligimesega.” Meie lähimad ligimesed on meie pereliikmed (Efeslastele 4:25). Piibel ütleb ka, et me peaksime „armastama tõtt” ja „rääkima  tõtt oma südamest” (Sakarja 8:19; Laul 15:2). Tõsi küll, rääkida lastele, et jõulukinke toob jõuluvana (või Kristuslaps), võib näida süütu naljana, kuid kas on ikka õige või tark petta oma väikest last sel viisil, isegi kui motiivid pole halvad? Kas pole kummaline, et sündmuse käigus, millega väidetavalt austatakse Jeesust, hoopis petetakse lapsi?

5) Kuidas suhtub Jumal jõulukombesse teha kingitusi ja lõbutseda?

Tava. Jõulukinkide tegemine on selles mõttes ebatavaline, et üldiselt on sellega seotud kingituste vahetamine; jõuluaega iseloomustab pidutsemine ja prassimine.

Selle juured. Muistsed Rooma saturnaalid algasid 17. ja lõppesid 24. detsembril, mil vahetati kingitusi. Pidulikud söömingud, joomingud ja mürgeldamine täitsid majad ning tänavad. Saturnaalidele järgnes jaanuarikuu esimese päeva pühitsemine. Ka seda tähistati pidustustega, mis kestsid tavaliselt kolme päeva ringis. Küllap kujunes saturnaalidest ja jaanuari esimesest päevast üks katkematu pidutsemine.

Mida ütleb Piibel. Tõelist jumalakummardamist iseloomustavad rõõm ja heldekäelisus. „Ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!” ütleb Piibel (Laul 32:11). Selline rõõm on sageli seotud heldekäelisusega (Õpetussõnad 11:25). „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine,” ütles Jeesus Kristus (Apostlite teod 20:35). Ta lausus ka: „Andke jätkuvalt” ehk sellest peaks saama meie elu igapäevane osa (Luuka 6:38).

Sellisel andmisel on vähe ühist kombekohase või sunnitud kinkimisega, mis võib olla ühiskonnas tavaks. Piibel kirjeldab tõelist heldekäelisust, öeldes: „Igaüks toimigu nii, nagu ta on oma südames otsustanud, mitte vastu tahtmist või sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7). Need, kes järgivad neid suurepäraseid Piibli põhimõtteid, kingivad heldest südamest ja ükskõik millal aasta jooksul. Võime olla kindlad, et Jumal õnnistab sellist andmist ja see ei muutu eales koormavaks.

 Võltsing!

Uurides jõulukombeid Piibli valguses, ilmneb, et praktiliselt kõik sellega seotu on paganliku algupäraga või siis on Piibli jutustusi moonutatud. Seega on jõulutraditsioonid ainult nime poolest kristlikud. Kuidas aga muutusid jõulud „kristlikuks”? Sajandeid pärast Kristuse surma kerkis esile palju valeõpetajaid, just nagu Piibel oli ennustanud (2. Timoteosele 4:3, 4). Need põhimõttelagedad mehed olid rohkem huvitatud sellest, et muuta kristlus vastuvõetavaks suurtele paganate hulkadele, mitte aga sellest, et seista tõe eest. Nii võtsidki nad ajapikku omaks populaarsed paganausu pidustused ja kuulutasid need kristlikeks.

Piibel hoiatab: ’[Need] valeõpetajad püüavad oma saamahimus teid võltside sõnadega ära kasutada. Kuid neile ammu mõistetud kohtuotsus ei viibi ja nende häving ei tuku’ (2. Peetruse 2:1–3). Jehoova tunnistajad võtavad tõsiselt nii neid sõnu kui ka kogu ülejäänud Piiblit, millesse nad suhtuvad kui Jumala Sõnasse kirjalikul kujul (2. Timoteosele 3:16). Seepärast hülgavad nad valeusu tavad ja pidustused. Kas selline suhtumine on röövinud neilt õnne? Kindlasti mitte! Nagu näeme, teavad nad omast käest, et Piibli tõde teeb vabaks!

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 8]

KÜLVAD UMBROHTU – LÕIKAD UMBROHTU

Oli aeg, kui kirikutegelased võitlesid „jõuliselt kõige vastu, mis oli paganliku algupäraga”, öeldakse raamatus „Christmas Customs and Traditions–Their History and Significance”. Kuid aja jooksul muutus tõe õpetamisest tähtsamaks rahvast täis kirik. Seepärast olid nad valmis pigistama paganlike kommete ees silma kinni, hiljem aga võtsid nad need omaks.

’Mida külvad, seda lõikad,’ ütleb Piibel (Galaatlastele 6:7). Kuna kirikud on külvanud oma põldudele paganluse seemneid, ei peaks neid sugugi üllatama „umbrohu” vohamine. Pidustus, millega väidetavalt austatakse Jeesuse sündi, on saanud ettekäändeks purjutada ja pillerkaaritada; kaubanduskeskused on kirikust populaarsemad; pered satuvad kingitusi ostes suurtesse võlgadesse ning lapsed ajavad sassi tegelikkuse ja väljamõeldise – Jeesus Kristuse ja jõuluvana. Täiesti põhjendatult ütleb Jumal: „Ärge enam puudutage ebapuhast” (2. Korintlastele 6:17).

[Pildid lk 7]

Jõuluaega iseloomustab muistsete saturnaalide sarnaselt pidutsemine ja prassimine

[Allikaviide]

© Mary Evans Picture Library