JEESUS pani aluse kristlusele ning tema järelkäijad levitasid seda Rooma impeeriumi päevil laialdaselt muudesse maadesse. Veel nüüdki võib näiteks Suurbritannias ja Egiptuses näha Rooma teid, akvedukte ja monumente. Need jäänukid Roomast on reaalsed ning tuletavad meile meelde, et reaalsed olid ka Jeesus ja tema apostlid, samuti kõik nende öeldu ja tehtu. Sellega seoses väärib mainimist, et kui juhtume kõndima Appiuse teel, käime ilmselt sama rada mis kristlik apostel Paulus rännakul Rooma (Apostlite teod 28:15, 16).

Piibliloos Jeesusest ja tema jüngritest on külluslikult viiteid esimese sajandi ajaloosündmustele. Pangem tähele, kui hoolikalt märgistab piiblikirjutaja Luukas üht aastat,  mil toimus kaks üliolulist sündmust: Ristija Johannese teenistuse algus ja Jeesuse ristimine, mille läbi temast sai Kristus ehk Messias. Luukas kirjutab, et need sündmused toimusid „keiser Tiberiuse viieteistkümnendal valitsusaastal [aastal 29 m.a.j], kui Pontius Pilatus oli Judea maavalitseja ja Herodes oli Galilea piirkonnavalitseja” (Luuka 3:1–3, 21). Luukas mainib veel nelja tähtsat võimukandjat: Filippust (Herodese vend), Lüsaaniast, Hannast ja Kaifast. Kõik need seitse nime on saanud kinnitust ka ilmalikelt ajaloolastelt. Kuid nüüd vaadelgem lähemalt Tiberiust, Pilatust ja Herodest.

Keiser Tiberiust tuntakse hästi ning tema füüsiline olemus on talletatud kunstiteostesse. Rooma senat tõstis ta keisriks 15. septembril aastal 14 m.a.j, kui Jeesus võis olla 15-aastane.

Pontius Pilatuse nimi esineb Tiberiuse nime kõrval rooma ajaloolase Tacituse töös peagi pärast Piibli valmissaamist. Seoses terminiga „kristlane” kirjutas Tacitus: „Kristusele, kellelt see nimi pärit on, sai Tiberiuse valitsemisajal osaks surmanuhtlus prokuraator Pontius Pilatuse käe läbi.”

Herodes Antipast tuntakse kui meest, kes ehitas Galilea järve äärde Tiberiase linna, millest sai ka tema residents. Arvatavasti lasi Herodes just Tiberiases Ristija Johannese pea maha raiuda.

Piiblilugudes tehakse juttu ka Rooma aja tähelepanuväärsetest sündmustest. Seoses Jeesuse sünnilooga ütleb Piibel: „Neil päevil andis keiser Augustus välja määruse, et kogu asustatud maa elanikud tuleb võtta arvele (see esimene arvelevõtmine toimus siis, kui Quirinius oli Süüria maavalitseja). Ja kogu rahvas asus teele, igaüks oma linna, et lasta end arvele võtta” (Luuka 2:1–3).

Quiriniust mainib nii Tacitus kui ka juudi ajaloolane Josephus. Selliseid arvelevõtmisi kinnitab Rooma maavalitseja edikt, mis on tallel Briti Raamatukogus. Selles on kirjas: „Pidades silmas seda, et kätte on jõudnud majast majja rahvaloenduse aeg, on vaja käskida naasta koju kõigil, kes mis tahes põhjusel elavad väljaspool oma elukohta.”

Samuti mainib Piibel „suurt näljahäda ... [Rooma keisri] Claudiuse ajal” (Apostlite teod 11:28). Seda kinnitab kirjalikult esimesel sajandil elanud ajaloolane Josephus: „Tol ajal rõhus neid näljahäda ning suri palju inimesi.”

 Lisaks teatab Piibel kirjakohas Apostlite teod 18:2, et „Claudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda”. Seda kinnitab Claudiuse elulugu, mille pani aastal 121 m.a.j kirja rooma ajaloolane Suetonius. Claudius „pagendas Roomast kõik juudid”, mainib Suetonius ning lisab, et vihameelsusest kristlaste vastu põhjustasid juudid alatasa rahutusi.

Piibel räägib, et eelmainitud näljahäda ajal esitas Herodes Agrippa, „seljas kuninglik rüü”, kõne teda jumaldava rahva ees, kes seepeale karjus: „See on jumala, mitte inimese hääl!” Samuti mainib Piibel, et selle järel „ussid sõid ta ära ning ta suri” (Apostlite teod 12:21–23). Sündmuse on pannud kirja ka Josephus, lisades mõningaid detaile. Ta kirjutab, et Agrippa pidas kõnet „rüüs, mis oli tehtud üleni hõbedast”. Ka ütleb ta, et Agrippa kõht hakkas kohutavalt valutama ning valu oli äärmiselt äge. Josephuse sõnul suri Agrippa viis päeva hiljem.

Piiblis on ka tähelepanuväärseid prohvetikuulutusi, mis pandi kirja ja läksid täide Rooma ajal. Näiteks kui Jeesus Jeruusalemma ratsutas, nuttis ta ja ennustas, kuidas Rooma väed linna hävitavad. „Tulevad päevad, mil su vaenlased ehitavad sinu ümber teravatipulistest palkidest kindlustuse,” sõnas Jeesus. „Nad ... [ei] jäta sinus kivi kivi peale, sest sa ei tundnud ära aega, mil sind tuldi üle vaatama” (Luuka 19:41–44).

Kuid Jeesuse järelkäijatel oli võimalik põgeneda. Kuidas nii? Jeesus andis neile varakult konkreetsed juhendid. „Kui te näete, et laagrisse asunud sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud, siis teadke, et selle laastamine on lähedale jõudnud,” hoiatas ta. „Siis need, kes on Judeas, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas [Jeruusalemmas] sees, mingu välja” (Luuka 21:20, 21). Küllap võisid Jeesuse järelkäijad imestada, kuidas on võimalik linnast põgeneda, kui see on ümber piiratud.

Josephus kirjutab sellest, mis juhtus. Kui Rooma maavalitseja aastal 66 m.a.j võttis templi varalaekast maksuvõlgade katteks raha, lõid vihaleaetud juudi mässulised Rooma relvakandjad maha ja kuulutasid seejärel välja iseseisvuse. Hiljem samal aastal marssis lõunasse 30 000-mehelise väega Rooma maavalitseja Süürias Cestius Gallus ning jõudis usupühaks Jeruusalemma. Gallus tungis läbi eeslinnade ja asus isegi templimüüri alla käike kaevama, et jõuda selle taha varjunud mässulisteni. Siis aga, ilma et sel oleks olnud selget põhjust, tõmbus Gallus tagasi. Võidujoovastuses juudid ründasid taanduvaid vägesid.

Ustavad kristlased ei lasknud end sündmuste sellisest pöördest eksitada. Nad mõistsid, et olid näinud, kuidas sai tõeks Jeesuse hämmastav prohvetikuulutus: laagrisse asunud sõjaväed olid tõepoolest Jeruusalemma ümber piiranud. Ja nüüd, mil väed olid taandunud, nägid ustavad kristlased soodsat võimalust põgenemiseks ja kasutasid seda ära. Paljud läksid Pellasse, poliitiliselt neutraalsesse paganalinna, mis asus mägedes teispool Jordanit.

Mis juhtus Jeruusalemmaga? Rooma väed – seekord 60 000 sõjameest – tulid Vespasianuse ja ta poja Tituse juhtimisel tagasi. Nad jõudsid linna alla enne 70. aasta paasapüha. Lõksu jäid nii linnaelanikud kui ka pühadeks suurte hulkadena kohale saabunud palverändurid. Rooma väed laastasid kogu ümbruskonna puudest ning püstitasid teravatipulistest palkidest kindlustuse, just nagu Jeesus oli ennustanud. Linn langes umbes viis kuud hiljem.

Titus käskis templi alles jätta, kuid üks sõjamees süütas selle tõrvikuga põlema ning kogu paik kisti kivihaaval maha – täpselt nõnda, nagu Jeesus oli ennustanud. Josephuse andmetel kaotas elu umbes 1 100 000 juuti ja proselüüti, neist enamik suri nälga ja katku. 97 000 viidi vangi. Paljud saadeti Rooma orjaks. Tänapäeva Roomat külastades võime  teha ringkäigu kuulsa Colosseumi juurde, mille tegi valmis Titus pärast sõjaretke Judeasse. Samuti saab seal näha Jeruusalemma üle võidu saavutamise mälestuseks püstitatud Tituse võidukaart. Jah, Piibli prohvetikuulutused on usaldusväärsed kõigis detailides. Seega on ülimalt oluline võtta tõsiselt seda, mida Piibel tuleviku kohta ütleb.

Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ees seistes rääkis Jeesus kuningriigist ehk valitsusest, mis „ei kuulu sellesse maailma” (Johannese 18:36). Jah, Jeesus õpetas oma järelkäijaid selle kuningavalitsuse eest palvetama. „Meie Isa, kes sa oled taevas ... Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu nagu taevas, nii ka maa peal,” ütles ta (Matteuse 6:9, 10). Pangem tähele, et Jumala kuningriigi läbi sünnib maa peal Jumala tahe – aga mitte kõrkide ja ambitsioonikate inimeste tahe.

Selles taevases kuningriigis valitseb kuningana Jeesus. Kooskõlas Jumala algse eesmärgiga muudab ta kogu maakera paradiisiks (Luuka 23:43).

Millal sekkub Jumala kuningriik inimeste ettevõtmistesse? Vastust laskis aimata ülesäratatud Jeesus, kui ta kõneles apostel Johannesega, kes oli Tituse venna, Rooma keiser Domitianuse valitsemisajal Patmose saarel vangis. „On seitse kuningat: viis on langenud, üks on, üks pole veel tulnud, aga kui ta tuleb, peab ta jääma natukeseks ajaks,” tegi Jeesus teatavaks (Ilmutus 17:10).

Ajal, mil Johannes need sõnad kirja pani, olid juba langenud viis „kuningat” ehk impeeriumi: Egiptus, Assüüria, Babüloonia, Meedia-Pärsia ja Kreeka. See „üks”, mis eksisteeris apostel Johannese päevil, oli Rooma. Tulemas oli seega veel vaid üksainus – piibliajaloo viimane maailmariik. Milline riik on selleks osutunud? Kui kaua see võimul püsib? Neid küsimusi käsitleb järgmine „Ärgake!”.