IGA uus päev pakub inimestele arvukalt võimalusi teha teistele midagi head. Siiski tundub, et paljud mõtlevad vaid iseendale. See ilmneb peaaegu kõiges — selles, kuidas inimesed üksteist häbematult petavad, nende agressiivses sõidustiilis, valimatus kõnepruugis või keevalises temperamendis.

Enesekeskne mõtteviis valitseb ka paljudes kodudes. Näiteks lahutatakse mõnikord abielusid lihtsalt sellepärast, et üks abielupool tunneb, et ta väärib kedagi paremat. Isegi mõned lapsevanemad võivad külvata tahtmatult egoismi seemneid sellega, et täidavad oma lapse iga kapriisi ega kehtesta talle mingeid reegleid.

Vastandina neile õpetavad paljud lapsevanemad oma lastele, kuidas teisi endast ettepoole asetada, ning seda väga heade tulemustega. Teiste suhtes hoolivad lapsed suudavad kergemini sõpru leida ja sõprussuhteid hoida. Nad on ka rahulolevamad. Miks? Sest Piibel ütleb, et „andmine teeb õnnelikumaks kui saamine” (Apostlite teod 20:35).

Mida sina saaksid teha, et su laps võiks kogeda neid häid tulemusi, mis kaasnevad lahke käitumisega, ja et ümbritsev enesekeskne ühiskond ei saaks teda rikkuda? Vaadelgem nüüd kolme lõksu, millesse sattudes võib lapsevanem oma lastes egoistlikku vaimu tahtmatult kasvatada, ning uurigem, kuidas neid lõkse vältida.

Probleem. Uuringud näitavad üht murettekitavat trendi: paljudel noortel täiskasvanutel, kes tööturule sisenevad, on liiga kõrge enesehinnang. Seetõttu ootavad nad edu isegi siis, kui nad pole selle saavutamiseks suurt midagi teinudki. Mõned eeldavad, et neid edutatakse kiiresti, ilma et nad oleksid ameti selgekski saanud. Teised on veendunud, et nad on erilised ning et nad väärivad ka vastavat kohtlemist. Kui nad aga aru saavad, et maailm nende vaatenurka ei jaga, haarab neid masendus.

Probleemi tagamaad. Mõnikord peituvad kõrge enesehinnangu juured inimese kasvatuses. Mõned lapsevanemad lasid end liialt mõjutada möödunud aastakümnetel levinud enesehinnangu tõstmise buumist. Selle ideoloogia võis tunduda täiesti põhjendatud: kui mõned kiidusõnad teevad lapsele head, siis paljud kiidusõnad teevad seda veelgi enam. Samuti oldi arvamusel, et igasugune hukkamõist üksnes heidutab last. Sellist tegevust peeti maailmas, mis pidas oma missiooniks enesehinnangu tõstmist, lausa vastutustundetu lastekasvatamise etaloniks. Lapsed poleks pidanud end kunagi halvasti tundma — vähemalt nii lapsevanematele õpetati.

Paljud isad ja emad külvasid seetõttu oma võsukesed üle ohtra kiitusega, isegi kui need polnud teinud midagi kiiduväärset. Igat saavutust, kui tühine see ka polnud, tähistati; igale eksimusele, kui suur see ka polnud, vaadati läbi sõrmede. Lapsevanemad arvasid, et enesehinnangu tõstmise saladus peitub halva ignoreerimises ja kõige muu üleskiitmises. Lastele hea enesetunde tagamine muutus palju tähtsamaks, kui õpetamine, kuidas nad võiksid saavutada seda, mille üle heameelt tunda.

Piibli seisukoht. Piibel kinnitab, et kiitus on igati kohane, kui see on välja teenitud (Matteuse 25:19—21). Laste ülistamine lihtsalt sellepärast, et nende enesetunnet parandada, võib aga kujundada neis moondunud minapildi. Piibel ütleb tabavalt: „Kui keegi arvab enese midagi olevat, kuigi ta pole midagi, siis ta petab iseennast” (Galaatlastele 6:3). Seega soovitatakse Piiblis lapsevanematele põhjendatult: „Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra!” (Õpetussõnad 23:13). *

Lahendus. Sea endale eesmärgiks last vajadusel suunata ning kiita teda siis, kui ta seda tõesti väärib. Ära jaga kiitust lihtsalt lapse enesehinnangu tõstmiseks. Üsnagi tõenäoliselt ei saavuta sa sellega soovitud tulemust. „Tõeline enesekindlus tuleneb oma annete arendamisest ja uute oskuste õppimisest, aga mitte sellest, kui kuuled pidevalt, et sa oled suurepärane lihtsalt sellepärast, et sa oled olemas,” märgib raamat „Generation Me”.

„Ärge hinnake ennast üle oma tegeliku väärtuse, vaid suhtuge endasse tasakaalukalt.” (Roomlastele 12:3, „A Translation in the Language of the People”)

Probleem. Paljud tööturule astuvad noored täiskasvanud ei oska toime tulla ebaõnnestumistega. Mõne lööb rivist välja tühiseimgi kriitika. Teised on pirtsakad ning valmis vastu võtma vaid töö, mis ületab nende kõrgete nõudmiste lävepaku. Näiteks räägib doktor Joseph Allen oma raamatus „Escaping the Endless Adolescence” noormehest, kes ütles talle tööintervjuu käigus: „Mul jääb mulje, et mõningad tööetapid võivad vahel veidi igavad olla. Aga mulle ei meeldi teha igavaid asju.” Doktor Allen kommenteerib: „Paistab, et see noormees polnud taibanud, et kõigi tööde juures tuleb ette mõningaid igavaid momente. Kuidas on küll võimalik elada kahekümne kolme aastaseks ilma seda teadmata?”

Probleemi tagamaad. Viimastel kümnenditel on paljud vanemad tundnud lausa kohustust kaitsta oma lapsi igasuguste ebaõnnestumiste eest. Kui tütar saab kontrolltöös kehva hinde, siis sekkutakse ja nõutakse, et õpetaja hinnet tõstaks. Kui poeg saab liiklustrahvi, siis makstakse see tema eest ära. Kui lapsel puruneb suhe, siis süüdistatakse kõiges vastaspoolt.

Kuigi on loomulik soovida oma lapsi kaitsta, võib liigne kaitsmine edastada neile vale sõnumi, nimelt, et neil pole vaja oma tegude eest vastutada. „Sellised lapsed ei saagi teada, et nad suudaksid valu ja pettumuse üle elada ning oma kogemustest isegi õppida. Selle asemel kasvavad neist äärmiselt enesekesksed inimesed, kes on veendunud, et nii maailm kui ka nende vanemad on neile midagi võlgu,” öeldakse raamatus „Positive Discipline for Teenagers”.

Piibli seisukoht. Ebaõnnestumised kuuluvad elu juurde. Piibel ütleb, et halbu asju juhtub kõigiga (Koguja 9:11). See tähendab, ka heade inimestega. Näiteks koges apostel Paulus oma teenistuse jooksul igasuguseid raskusi, kuid nendega silmitsi seismine tuli talle koguni kasuks. Ta kirjutas: „Olen õppinud olema rahul mis tahes olukorras. . . . ma [olen] saanud teada saladuse, kuidas olla nii täis kõhuga kui ka näljas, kuidas elada nii külluses kui ka puuduses” (Filiplastele 4:11, 12).

Lahendus. Võttes arvesse oma laste küpsust, proovi rakendada ellu järgmist Piibli nõuannet: „Igaüks kandku oma koormat” (Galaatlastele 6:5, P 1988). Kui su poeg saab trahvi, võib olla parem lasta tal endal trahviraha kas oma taskurahast või palgast ära maksta. Kui su tütar saab kontrolltöös halva hinde, võib see olla talle hoiatuseks, et ta järgmine kord tööks paremini valmistuks. Kui pojal puruneb suhe, lohuta teda, ja kui saabub sobiv hetk, siis aita tal mõtiskleda selle üle, kas see kogemus tõi esile mõne tema puuduse, mille kallal ta saaks tööd teha. Lastes, kes õpivad oma probleemidega toime tulema, kasvab kohanemisvõime ja enesekindlus, mida ei juhtuks siis, kui keegi neile alati appi tõttaks.

„Igaüks tehku kindlaks, milline on tema enda tehtud töö, ja siis on tal põhjust olla rõõmus.” (Galaatlastele 6:4)

Probleem. Noorte täiskasvanute hulgas korraldatud küsitluses mainis 81% noortest, et nende põlvkonna tähtsaim eesmärk on saada rikkaks. Seda peeti kaugelt olulisemaks kui kaasinimeste aitamist. Rikkuse taotlemine aga ei too rahulolu. Uuringud näitavad pigemini, et inimesed, kes keskenduvad materiaalsetele asjadele, on õnnetumad ja rohkem rusutud. Neil esineb ka rohkem psüühilisi ja vaimseid hädasid.

Probleemi tagamaad. Mõnel juhul on lapsed üles kasvanud peres, kus valitses materialistlik ellusuhtumine. „Vanemad tahavad, et nende lapsed oleksid rõõmsad ja lapsed tahavad asju,” öeldakse raamatus „The Narcissism Epidemic”. „Nii vanemad ostavadki neile asju. Ja lapsed on rõõmsad, kuid seda vaid üürikest aega. Siis tahavad nad veel rohkem asju.”

Reklaamitöösturid on varmad seda ablast tarbijaskonda ära kasutama. Nad propageerivad lööklauseid nagu „Sa väärid parimat!” ja „Sest sa oled seda väärt!”. Paljud noored täiskasvanud on selle sõnumi söödana alla neelanud ning siplevad nüüd võlakonksu otsas, suutmata maksta kõige selle eest, mida nad „väärivad”.

Piibli seisukoht. Piibel näitab, et raha on vajalik (Koguja 7:12). Samas ta hoiatab, et „rahaarmastus on igasuguste halbade asjade juur.” Ning lisab: „Lastes sellisel armastusel endas kasvada, on mõned . . . ennast valusate pistetega igalt poolt torganud” (1. Timoteosele 6:10). Piiblis õhutatakse, et me ei ajaks taga materiaalset jõukust, vaid pigemini rahulduks asjadega, mis on eluks vajalikud (1. Timoteosele 6:7, 8).

„Kes on otsustanud rikkaks saada, satuvad kiusatusse ja püünisesse ning paljudesse mõttetuisse ja kahjulikesse himudesse.” (1. Timoteosele 6:9)

Lahendus. Kui oled lapsevanem, kaalu, milline on sinu enda suhtumine rahasse ja asjadesse, mida selle eest osta saab. Hoia oma prioriteedid paigas ning aita ka lastel seda teha. Raamatus „The Narcissism Epidemic” soovitatakse: „Vanemad ja lapsed võiksid koos arutleda teemadel, millal tasub mingeid asju osta, millal mitte, mis on intress ning millal on nad ostnud midagi teiste mõjutusel.”

Ära püüa leevendada lahendamist vajavaid pereprobleeme asjade ostmisega. „Probleemide matmine asjade alla pole kunagi hea lahendus,” öeldakse raamatus „The Price of Privilege”. „Mureküsimusi aitavad lahendada mõtisklemine, arusaamine ja empaatia, mitte aga kingad või käekott.”