LÕUNA-AMEERIKA ritsiklase (Copiphora gorgonensis) kõrvad on väiksemad kui üks millimeeter, kuid need toimivad väga sarnaselt inimese kõrvadega. See putukas suudab eristada kauge vahemaa tagant paljusid helisagedusi. Näiteks teeb ta vahet teise ritsika häälel ning jahil oleva nahkhiire tekitataval ultrahelil.

Mõtteainet. Selle ritsika kõrvad asetsevad tema kahes eessääres. Nagu inimese kõrvad, nii võtavad ka ritsika kõrvad heli vastu, töötlevad seda ja analüüsivad selle sagedust. Kuid teadlased on avastanud selle putuka kõrva sees ainulaadse organi — see on rõhu all olev vedelikuga täidetud õõnsus, mis näeb välja nagu piklik õhupall. See organ toimib samamoodi nagu imetajate sisekõrvas asuv tigu, ent ritsikal on see palju väiksem. See akustiline õõnsus annabki ritsikale hämmastava kuulmise.

Bioloogiaprofessor Daniel Robert Inglismaal asuvast Bristoli ülikoolist ütleb, et see avastus aitab inseneridel „välja arendada biomimeetilisi kuulmisabivahendeid, mis on väiksemad ja täpsemad kui kunagi varem”. Teadlased on arvamusel, et sellest avastusest on abi ka järgmise põlvkonna ultraheliseadmete väljatöötamisel, sealhulgas haiglates kasutusel olevate piltdiagnostika aparaatide arendamisel.

Mida sina arvad? Kas ritsika hämmastav kuulmine tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?