PRAEGUNE TEGELIKKUS.

Sallimatuse tuuled puhuvad kõikjal maailmas ning neid paisutavad veelgi rassilised ja rahvuslikud eelarvamused, natsionalism, hõimuvaen ja usuline ekstremism.

MIDA ÜTLEB PIIBEL.

Oma maise teenistuse ajal elas Jeesus Kristus ühiskonnas, kus lokkas sallimatus. Eriti suur vihavaen valitses juutide ja samaarlaste vahel. (Johannese 4:9.) Naisi koheldi kui alamaid. Juudi usujuhid põlgasid lihtrahvast. (Johannese 7:49.) Jeesus Kristus torkas silma täiesti teistsugusena. „See mees sõbrustab patustega ja sööb koos nendega,” ütlesid ta vastased. (Luuka 15:2.) Jeesus oli lahke, kannatlik ja salliv, sest ta polnud tulnud inimesi mitte hukka mõistma, vaid aitama neil Jumalaga lähedaseks saada. Teda tõukas tagant armastus. (Johannese 3:17; 13:34.)

Just armastus aitab olla sallivam ja võtta teised oma südamesse vastu hoolimata nende puudustest ja veidrustest. Koloslastele 3:13 ütleb: „Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu.”

„Eelkõige aga armastage üksteist kogu südamest, sest armastus katab kinni hulga patte.” (1. Peetruse 4:8)

TÕSIASI.

Enamikus ühiskondades tehakse pingutusi selle nimel, et valitseks kord, ning seetõttu seatakse inimeste käitumisele teatud piirid.

MIDA ÜTLEB PIIBEL.

„[Armastus] ei käitu sündsusetult.” (1. Korintlastele 13:5.) Ehkki Jeesus oli tolerantsuse musterkuju, ei sallinud ta kõlblusetust, silmakirjalikkust ega muud halba. Ta mõistis sellised asjad julgelt hukka. (Matteuse 23:13.) „Kes teeb halba, vihkab [tõe]valgust,” ütles ta. (Johannese 3:20.)

Apostel Paulus kirjutas: „Jälestage halba, hoidke kõvasti kinni heast.” (Roomlastele 12:9.) Ta ka elas nende sõnade kohaselt. Näiteks kord, kui mõned juudi soost kristlased oma mittejuutidest usukaaslastest eemale hoidsid, noomis Paulus, kes ka ise oli juut, neid lahkelt, kuid kindlalt. (Galaatlastele 2:11—14.) Ta teadis, et „Jumal ei ole erapoolik” ega salli oma rahva seas rahvuslikke eelarvamusi. (Apostlite teod 10:34.)

Kristlastena järgivad Jehoova tunnistajad oma elus Piibli moraalinorme. (Jesaja 33:22.) Niisiis ei salli nad oma liikmeskonna hulgas kõlblusetust. Puhtas kristlikus koguduses pole kohta rikutud inimestele, kes ei hooli Jumala normidest. Seega kuuletuvad Jehoova tunnistajad Piibli selgele juhisele „Eemaldage pahategija enda keskelt”. (1. Korintlastele 5:11—13.)

„Teie, kes armastate Jehoovat, vihake halba.” (Laul 97:10)

MIDA PALJUD ARVAVAD.

Inimloomus on kord juba selline, et kurjus jääb alatiseks.

MIDA ÜTLEB PIIBEL.

Prohvet Habakuk palvetas Jumal Jehoova poole: „Miks sallid rõhumist? Miks on mu ees hävitus ja vägivald, miks on nii rohkesti tülitsemist ja riidu?” (Habakuk 1:3.) Selle peale kinnitas Jumal prohvetile, et nõuab kurjadelt aru. Ta ütles, et see, mida ta on lubanud, „läheb kindlasti täide ega jää hiljaks”. (Habakuk 2:3.)

Seni aga on patustajatel veel võimalus halvast pöörduda. „Kas tunnen ma vähimatki heameelt jumalatu surmast, küsib kõrgeim valitseja Jehoova. Eks meeldi mulle hoopis see, kui ta pöördub oma teedelt ja jääb elama?” (Hesekiel 18:23.) Need, kes soovist Jehoovale meelepärased olla oma vale tee hülgavad, võivad kindlustundega tulevikku vaadata. „Kes kuulab mind, elab julgesti ega pea kartma õnnetust,” ütleb Õpetussõnad 1:33.

„Veel viivuke, ja jumalatut pole enam ... Ent tasased pärivad maa ja naudivad külluslikku rahu.” (Laul 37:10, 11)