MÕNED aastad tagasi elasid Roald ja Elsebeth, kes tol ajal olid veidi alla 50-aastased, mõnusat elu Norra suuruselt teises linnas Bergenis. Koos oma tütre Isabeli ja poja Fabianiga osalesid nad rõõmsalt koguduse tegevuses. Roald teenis kogudusevanemana ja Elsebeth pioneerina ning Isabel ja Fabian olid tublid kuulutajad.

Kuid 2009. aasta septembris otsustas see pere teha midagi tavapärasest erinevat — minna nädalaks kõrvalisse piirkonda kuulutama. Roald ja Elsebeth koos Fabianiga, kes oli siis 18-aastane, sõitsid Nordkinni poolsaarele, mis asub Finnmarki maakonnas põhjapolaarjoonest ülevalpool. Nad kuulutasid külas nimega Kjøllefjord koos teiste vendade ja õdedega, kes olid sinna appi tulnud. Roald meenutab: „Nädala alguses tundsin rahulolu, et olen suutnud oma asjad ära korraldada ja saan terve nädala selles erilises ettevõtmises kaasa lüüa.” Kuid hiljem samal nädalal valdasid Roaldit ühtäkki vastakad tunded. Mis juhtus?

Roald jutustab: „Täiesti ootamatult küsis Mario, kes teenib Finnmarkis pioneerina, kas tahaksime kolida Lakselvi linnakesse, et aidata sealset 23 kuulutajaga kogudust.” See ootamatu küsimus võttis Roaldi sõnatuks. Ta selgitab: „Olime küll Elsebethiga mõelnud, et tahaksime teenida seal, kus on suurem vajadus, aga kavatsesime seda teha alles siis, kui lapsed on kodust lahkunud.” Ent olles kuulutanud vaid mõne päeva sel eemalasuval territooriumil, mõistis Roald, et neil inimestel on suur soov Jehoovat tundma õppida. Nad vajasid abi kohe praegu, mitte hiljem. „See ettepanek näris mu hinge ja ma ei saanud mitu ööd magada,” meenutab ta. Mario viis Roaldi ja ta pere Lakselvi, mis asub Kjøllefjordist umbes 240 kilomeetrit lõuna pool. Mario soovis, et külalised näeksid oma silmaga sealset väikest kogudust.

Lakselvis näitas üks kahest sealsest kogudusevanemast, kelle nimi on Andreas, külalistele ümbruskonda ja kuningriigisaali. Kogudus võttis nad soojalt vastu. Nad ütlesid, et neil oleks väga hea meel, kui Roald ja Elsebeth saaksid koos perega sinna kolida ja aidata teha kuulutustööd. Lisaks teatas Andreas rõõmsalt, et on organiseerinud Roaldile ja Fabianile juba tööintervjuu! Mida külalised tegid?

Fabiani esimene reaktsioon oli: „Ma ei tahaks siia kolida.” Mõte sellest, et tal tuleb jätta maha oma kodukoguduse head sõbrad, kellega koos ta oli üles kasvanud, ja asuda elama väiksesse linna, ei tekitanud temas just vaimustust. Ta ei olnud ka veel lõpetanud kooli, kus ta õppis elektrikuks. Kui aga Isabelilt, kes oli siis 21-aastane, küsiti, mida tema kolimisest arvab, hüüatas ta: „See on just see, millest ma olen unistanud!” Ent veidi aja pärast muutus Isabel ebakindlaks. Ta meenutab: „Kui ma asja üle järele mõtlesin, hakkasin kahtlema, kas see on ikka hea mõte. Kas ma hakkan oma sõpru igatsema? Äkki oleks ikkagi parem jääda oma kogudusse, kus kõik sujub ja on mulle tuttav?” Kuidas reageeris üleskutsele Elsebeth? „Ma tajusin, et Jehoova on andnud meie perele ülesande,” ütleb ta. „Aga ma mõtlesin ka meie vastremonditud majale ja kõigile neile asjadele, mis olime viimase 25 aasta jooksul soetanud.”

Kui hoogtöönädal läbi sai, naasid Roald ja ta pere Bergenisse, kuid nad ei suutnud lakata mõtlemast oma kristlikele vendadele ja õdedele rohkem kui 2000 kilomeetri kaugusel Lakselvis. Elsebeth ütleb: „Palvetasin korduvalt Jehoova poole ning hoidsin uute sõpradega ühendust, vahetades pilte ja kuulutustöökogemusi.” Roald jutustab: „Ma vajasin aega, et selle mõttega harjuda. Samuti tuli mul välja mõelda, kuidas kogu seda asja korraldada ja kuidas me ennast seal elatame. Rääkisin sageli Jehoovaga palves, arutasime seda pereringis ja küsisime ka nõu kogenud vendadelt.” Fabian meenutab: „Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda selgemini ma tajusin, et mul ei ole ühtki head põhjust keelduda. Pöördusin tihti Jehoova poole palves ning soov kolida muutus järk-järgult tugevamaks.” Kuidas olid lood Isabeliga? Et end kolimiseks ette valmistada, alustas ta oma kodulinnas pioneerteenistust. Kui ta oli kuus kuud olnud pioneer ja pühendanud rohkesti aega iseseisvaks Piibli uurimiseks, tundis ta, et on selleks suureks muutuseks valmis.

Soov teenida suurema vajadusega piirkonnas kasvas üha ning see pere tegi samme oma eesmärgi saavutamiseks. Roaldil oli hästitasuv töö, mis talle väga meeldis, kuid ta küsis end aastaks töölt vabaks. Tööandja tegi talle aga ettepaneku jääda tööle osalise koormusega — kaks nädalat tööl, kuus nädalat vaba. „Mu sissetulek vähenes märgatavalt, ent me saime hakkama,” ütleb Roald.

Elsebeth jutustab: „Abikaasa palus mul leida meile maja Lakselvis ja anda meie maja Bergenis üürile. See oli suur ja aeganõudev ettevõtmine, aga kõik õnnestus. Mõne aja pärast leidsid meie mõlemad lapsed omale osaajalise töö ja nad aitavad meil katta elamise ja transpordiga seotud kulusid.”

 Isabel ütleb: „See on väike linn, kuhu me kolisime, ja seetõttu oli mu suurimaks mureks niisuguse töö leidmine, mis võimaldaks mul pioneerina end ülal pidada. Ajuti tundus olukord täiesti lootusetu.” Kuid soostudes vastu võtma milliseid tahes väikseid tööotsi — neid oli tal esimese aasta jooksul koguni üheksa — sai ta oma kulud kaetud. Kuidas Fabiani olukord laabus? „Elektriku paberite saamiseks tuli mul mõnda aega töötada praktikandina. Tegin oma praktika Lakselvis. Hiljem sooritasin eksami ja leidsin oma erialal osaajalise töö.”

Marelius ja ta naine Kesia tahtsid samuti teenida paigas, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Marelius, kes nüüd on 29-aastane, sõnab: „Kokkutulekute kõned ja intervjuud, mis rääkisid pioneerteenistusest, panid mind mõtlema, kas ka mina saaksin oma teenistust laiendada.” Kuid Kesiale, kes praegu on 26-aastane, tundus mõte sugulastest eemale kolida vastumeelne. „Tundsin hirmu, kui mõtlesin, et olen oma lähedastest kaugel,” jutustab ta. Marelius töötas täiskohaga, et nende maja eest laenu tagasi maksta. Ta ütleb: „Palusime korduvalt Jehoovat, et ta aitaks meil muudatusi teha, ning tema abiga suutsimegi selle sammu astuda.” Kõigepealt võtsid nad rohkem aega Piibli uurimiseks. Seejärel müüsid nad oma maja, võtsid end töölt lahti ja kolisid 2011. aasta augustis Põhja-Norras asuvasse Alta linna. Et seal end pioneeridena elatada, teeb Marelius raamatupidamistööd ja Kesia töötab kaupluses.

Knut ja Lisbeth, 30-ndates aastates abielupaar, said innustust, kui lugesid aastaraamatu jutustusi neist, kes teenivad suurema vajadusega territooriumil. „Need kogemused panid meid mõtlema võimaluse peale teenida teises riigis,” ütleb Lisbeth, kuid lisab: „Kahtlesin, kas tavaline inimene nagu mina, saaks sellega hakkama.” Aga nad tegid samme oma eesmärgi suunas. Knut jutustab: „Müüsime oma korteri maha ja kolisime mu ema juurde, et raha kokku hoida. Seejärel läksime üheks aastaks Bergeni ingliskeelsesse kogudusse, et proovida, kuidas tunduks teenida võõral maal. Bergenis elasime Lisbethi ema juures.” Ei läinudki kaua aega, kui Knut ja Lisbeth tundsid, et on valmis astuma seda suurt sammu — kolima Ugandasse. Kaks kuud aastas töötavad nad Norras. Nõnda teenivad nad piisavalt raha, et ülejäänud aasta elada Ugandas ja teha seal täisajaliselt kuulutustööd.

Kuidas neil usinatel töötegijatel on läinud? Roald sõnab: „Siin kõrvalises piirkonnas elades veedame perega koos palju rohkem aega kui Bergenis. Oleme peres omavahel lähedasemaks saanud. Suureks õnnistuseks on olnud näha, kuidas meie lapsed on vaimselt edenenud. Suhtume nüüd  muretumalt ka ainelistesse asjadesse. Need ei olegi nii tähtsad, kui me arvasime.”

Elsebeth tundis, et tal oleks vaja õppida uut keelt. Miks? Lakselvi koguduse territooriumil on ka Karasjoki küla, mis asetseb saamide (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa põhjapoolsete regioonide põlisrahva) asustusalal. Selleks et kohalikega paremini kontakti saada, käis Elsebeth saami keele kursustel. Nüüd on ta võimeline selles keeles põhilised asjad ära rääkima. Kuidas talle uus territoorium meeldib? Ta lausub särades: „Mul on kuus piibliuurimist! Kus ma veel võiksin tahta olla kui mitte siin!”

Nüüd pioneeri ja teenistusabilisena teeniv Fabian jutustab, et nad Isabeliga aitasid oma uues koguduses kolmel teismelisel hakata vaimses tegevuses aktiivsemalt kaasa lööma. Kõik kolm noort osalevad nüüd rõõmsalt teenistuses. Kaks neist on ristitud ja teenisid 2012. aasta märtsis abipioneeridena. Üks neist teismelistest, kes oli tões nõrgaks jäänud, tänas Fabiani ja Isabeli selle eest, et nad aitasid tal „uuesti jalad alla saada”. Fabian ütleb: „Tema sõnad liigutasid mind väga. On suur rõõm kedagi aidata!” Isabel märgib: „Siin teenides olen sõna otseses mõttes saanud maitsta ja näha, et Jehoova on hea.” (Laul 34:9.) Ta lisab: „See on tõeliselt lahe!”

Mareliuse ja Kesia elu on praegu aineliselt lihtsam, kuid muus mõttes jällegi rikkam. Alta koguduses, kuhu nad kolisid, on nüüd 41 kuulutajat. Marelius ütleb: „Tagasi vaadates on tore näha, kui palju meie elu on muutunud. Me täname Jehoovat, et võime teda siin pioneeridena teenida. Miski ei saa pakkuda suuremat rahuldust.” Kesia lisab: „Olen õppinud Jehoovat rohkem usaldama ja ta on meie eest hästi hoolitsenud. Samuti olen tähele pannud, et sugulastest kaugel elamine muudab nendega koosveedetud hetked veelgi väärtuslikumaks. Ma ei ole kunagi meie otsust kahetsenud.”

Ja kuidas on läinud Knutil ja Lisbethil Ugandas? Knut räägib: „Kohanemine uue keskkonna ja kultuuriga võttis aega. Vesi, elekter ja kõhuhädad — need kõik tulevad ja lähevad. Aga me võime juhatada nii palju piibliuurimisi, kui vähegi jaksame!” Lisbeth jutustab: „Kõigest poole tunni tee kaugusel meie elukohast on territooriumid, kus pole kunagi head sõnumit kuulutatud. Leiame sealt inimesi, kes loevad Piiblit ja paluvad, et me neid õpetaksime. Võimalus aidata sellistel alandlikel inimestel Piibli sõnumist aru saada toob võrreldamatut rõõmu!”

Kui õnnelik võib küll olla meie koguduse pea Jeesus Kristus, kui ta taevast näeb, kuidas tema alustatud kuulutustööd tehakse kogu maailmas üha laialdasemalt! Jah, kogu Jumala rahvas on meeleldi valmis täitma Jeesuse käsku teha „jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas” (Matt. 28:19, 20).