Ta oli Kaifaste suguvõsast
Mõnikord kinnitavad arheoloogilised leiud kas otseselt või kaudselt, et keegi Piiblis mainitud inimene on tõepoolest olemas olnud. Just seda kinnitab ka leid, mille kohta Iisraeli õpetlased avaldasid teavet 2011. aastal. Tegemist on 2000 aasta vanuse säilmekirstuga — ornamentidega ehitud lubjakivilaekaga, kuhu pandi surnu luud pärast seda, kui liha oli ära kõdunenud.
Sel säilmekirstul on raidkiri „Mirjam, Bet ′Imri Maasja preestri Kaifase poja Ješua tütar”. Juudi ülempreester, kes osales Jeesuse kohtuprotsessis ja hukkamises, oli Kaifas (Joh. 11:48—50). Ajaloolane Josephus Flavius räägib temast kui „Joosepist, keda hüüti Kaifaseks”. Kõnealuses säilmekirstus olid ilmselt ühe tema sugulase luud. Kuna ühe varem leitud, arvatavasti selle ülempreestri enda säilmekirstu peale on graveeritud nimi Jehosef bar Kaiafa (Joosep, Kaifase poeg) *, siis on selge, et Mirjam oli mingit moodi Kaifase sugulane.
Iisraeli Antiikasjade Ameti (IAA) teatel võeti Mirjami säilmekirst ära varastelt, kes olid rüüstanud üht muistset hauakambrit. Laeka ja selle pealiskirja analüüs kinnitas, et leid on ehtne.
Mirjami säilmekirst toob päevavalgele nii mõndagi uut. Näiteks on sel mainitud nime Maasja. Seda nime kandis viimane kahekümne neljast Jeruusalemma templis järgemööda teeninud preestrirühmast (1. Ajar. 24:18). Säilmekirstul olevast kirjast selgub, et „Kaifase-nimeline suguvõsa oli suguluses Maasja teenistusrühmaga”, ütleb IAA.
Raidkiri mainib ka nime Bet ′Imri. Kirja selle osa kohta on esitatud kaks tõlgendust. „Esimene võimalus on, et Bet ′Imri on ühe preesterliku pere, nimelt Immeri poegade nimi (Esra 2:36, 37; Neh. 7:39—42) ning et Maasja teenistusrühma kuulujad olid Immeri järeltulijate hulgast,” ütleb IAA. „Teine võimalus on, et see on kadunu või kogu tema suguvõsa päritolupaiga nimi.” Olgu kuidas on, igal juhul tõendab Mirjami säilmekirst, et Piiblis mainitud inimesed on tegelikult elanud ja et nende suguvõsad on reaalselt eksisteerinud.
^ lõik 3 Kaifase säilmekirstu kohta leiad lisainfot artiklist „Ülempreester, kes mõistis süüdi Jeesuse”, „Vahitorn” 15. jaanuar 2006, lk 10—13.