On aasta 59 m.a.j. Pikast teekonnast väsinud sõdurite valve all siseneb rühm vange Porta Capena värava kaudu Rooma linna. Palatinuse künkal asub keiser Nero palee, mida kaitsevad pretoriaanid, laiad toogad varjamas nende mõõkasid. * Tsentuurio Julius viib vangid üle Rooma foorumi ja seejärel Viminalise künkast üles. Nad mööduvad pargist, kus on palju altariteid Rooma jumalatele, ja samuti väljakust, kus korraldatakse paraade ja sõjalist väljaõpet.

Vangide seas on apostel Paulus. Mõned kuud varem, kui ta oli tormist räsitud laeval, ütles Jumala ingel talle: „Sa pead seisma keisri ees” (Ap. t. 27:24). Paulus võib mõelda, kas need sõnad saavad varsti tõeks. Rooma impeeriumi pealinna silmitsedes meenub talle kahtlemata see, mis Issand Jeesus ütles talle Jeruusalemmas Antonia kindluses: „Ole hästi julge! Sest nagu sa oled andnud minu kohta põhjalikult tunnistust Jeruusalemmas, nii pead sa andma tunnistust ka Roomas” (Ap. t. 23:10, 11).

Võib-olla Paulus peatub ja vaatab Castra Praetoriat — suurt kindlust kõrgete punastest tellistest müüride ning tornidega. Kindluses elavad pretoriaanide väeüksuse liikmed, kes teenivad keisri ihukaitsjatena ja samuti linna korravalvuritena. Seal asub 12  pretoriaanide kohorti * ja mitu korravalvurite kohorti. Niisiis võib see mahutada mitme tuhande pealist sõjaväge, sealhulgas ratsaväge. Castra Praetoria tuletab inimestele meelde keisri võimu suurust. Kuna pretoriaanide väeüksus vastutab provintsidest pärit vangide eest, toob Julius selle vangide rühma läbi ühe neljast peaväravast. Pärast mitu kuud kestnud ohtlikku teekonda on ta lõpuks jõudnud vangidega plaanitud sihtkohta (Ap. t. 27:1—3, 43, 44).

Paulus sai merereisi ajal Jumalalt nägemuste kaudu teada, et kõik laevalolijad jäävad laevahukus ellu. Teda hammustas mürgine madu, kuid ta ei saanud viga. Ta tervendas Malta saarel haigeid, mispeale kohalikud hakkasid teda jumalaks pidama. Uudised nendest sündmustest võisid kiiresti levida pretoriaanide väeüksuse ebausklike liikmete hulgas.

Paulus on juba näinud Rooma vendi, kes ’tulid talle vastu Appiuse turuväljakule ja Kolme Trahteri juurde’ (Ap. t. 28:15). Ent kuidas saab ta vangina teha teoks oma soovi kuulutada Roomas head sõnumit? (Rooml. 1:14, 15.) Mõned usuvad, et tavaliselt saadeti vangid esmalt väeüksuse pealiku juurde. Kui see oli nii, siis tõenäoliselt viidi Paulus pretoriaanide prefekti Afranius Burruse * juurde, kes võis võimu poolest keisri järel teine olla. Igal juhul ei valva Paulust enam ohvitserid, vaid üks tavaline pretoriaan. Paulusel lubatakse ise endale majutus otsida ning ta võib võtta vastu külalisi ja neile kuulutada, ’ilma et miski teda takistaks’ (Ap. t. 28:16, 30, 31).

Võib-olla küsitleb Burrus oma õiguslikke kohustusi täites Paulust palees või pretoriaanide laagris, enne kui viib asja keiser Nero ette. Paulus ei jäta kasutamata seda ainulaadset võimalust, et anda „tunnistust nii väikestele kui ka suurtele” (Ap. t. 26:19—23). Me ei tea, kas Burruse arvates oli Paulus süüdi või mitte, kuid me teame, et ta ei saatnud teda pretoriaanide laagrisse vangi. *

 Pauluse üürielamu on piisavalt suur, et võtta vastu „juutide tähtsamad mehed” ning anda tunnistust nii neile kui ka suurele hulgale teistele, kes tulevad tema elukohta. Tahes-tahtmata kuulevad ka Paulust valvavad pretoriaanid seda, kuidas ta annab „hommikust õhtuni” juutidele „põhjalikult tunnistust” Jumala kuningriigist ja Jeesusest (Ap. t. 28:17, 23).

Paleed valvav pretoriaanide kohort vahetub iga päev umbes kell kaks pärastlõunal. Pauluse valvur vahetub samuti regulaarselt. Apostli kaheaastase vangistuse jooksul kuulevad sõdurid, kuidas ta dikteerib kirju, mis saadetakse Efesose, Filippi, Kolossa ja heebrea kristlastele, ning näevad teda ennast kirjutamas Fileemonile. Vangistuse ajal pöörab Paulus palju tähelepanu põgenenud orjale Oneesimosele, kellele ta saab isaks vangiahelais olles ja kelle ta saadab tagasi tema isanda juurde (Fileem. 10). Kahtlemata näitab Paulus üles huvi ka oma valvajate vastu (1. Kor. 9:22). Võime vaid ette kujutada, kuidas ta pärib sõdurilt sõjavarustuse erinevate osade kohta ja siis kasutab seda infot, et panna selle põhjal kirja suurepärane näide (Efesl. 6:13—17).

Pauluse vangistus tuleb „heale sõnumile kasuks”, kuna selle tõttu saavad tunnistust kogu pretoriaanide väeüksus ja ka teised (Filipl. 1:12, 13). Castra Praetoria asukatel on tutvusi üle kogu Rooma impeeriumi, samuti puutuvad nad kokku keisri ja tema väga paljude kodakondsetega. Nendest kodakondsetest, kelleks on keisri pereliikmed, teenijad ja orjad, saavad mõned kristlasteks (Filipl. 4:22). Pauluse vaprus kuulutustöös annab Rooma vendadele julgust rääkida „Jumala sõna kartmatult” (Filipl. 1:14).

Pauluse kuulutustöö Roomas julgustab ka meid, et ’kuulutada sõna soodsal ajal ning ebasoodsal ajal’ (2. Tim. 4:2). Mõned meist on aheldatud koduseinte vahele, viibivad hooldekodus või haiglas või on usu pärast isegi vangis. Milline meie olukord ka poleks, saame ehk rääkida nendega, kes meie juurde tulevad, näiteks koduvisiiti tegema või mingit teenust osutama. Kui anname igal võimalusel julgelt tunnistust, siis kogeme ise vahetult, et „Jumala sõna ei ole aheldatud” (2. Tim. 2:8, 9).