Piibel muudab inimeste elu

Kuidas leidis mees, kes hakkas juba noorena marihuaanat ja tubakat suitsetama, jõudu sõltuvusest vabanemiseks? Mis aitas vägivaldsel jõuguliikmel kontrollida oma viha ning saada üle rassilisest vihavaenust? Lugegem, mida nad endast räägivad.

LÜHIANDMED

NIMI: HEINRICH MAAR

VANUS: 38

PÄRITOLUMAA: KASAHSTAN

KES TA OLI: MARIHUAANA- JA TUBAKASÕLTLANE

MINU MINEVIK: Ma sündisin Lõuna-Kasahstanis, umbes 120 kilomeetri kaugusel Taškendist. Kuna see piirkond on suvel kuiv ja kuum ning temperatuur võib tõusta ligi 45 kraadini, talvel aga langeda –10 kraadini, siis loob see ideaalsed tingimused nii viinamarja kui ka marihuaana kasvatamiseks.

Mu vanemad olid saksa päritolu. Nad mõlemad olid küll evangeelsed kristlased, kuid mitte aktiivsed usklikud. Siiski õpetasid nad mulle meieisapalvet, nii et suutsin seda peast ette lugeda. Kui olin 14-aastane, uurisid mu ema ja vanem õde mõne aja Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kord kuulsin pealt, kuidas kaks tunnistajat, kes emaga Piiblit uurisid, näitasid talle tema oma vanast Piiblist Jumala nime Jehoova. See avaldas mulle muljet. Ema lõpetas uurimise ning minu huvi vaimsete asjade vastu jäi sinnapaika. Mõne aja pärast rääkis meie õpetaja koolis igasuguseid valejutte Jehoova tunnistajate niinimetatud sekti kohta. Kuna olin käinud koos oma õega mõningatel Jehoova tunnistajate koosolekutel, siis ütlesin õpetajale, et tema jutt ei vasta tõele.

Kui sain viieteistkümneseks, läksin Venemaale Leningradi (Peterburi) ametit õppima. Jagasin seda piskut, mida ma Jehoovast teadsin, oma toakaaslastega. Siiski hakkasin peagi suitsetama. Kodus Kasahstanis käies oli mul väga lihtne osta marihuaanat, vaatamata sellele, et see oli illegaalne tegevus. Ma jõin ka ohtralt viina ning omatehtud veini.

Pärast ametikooli lõpetamist astusin kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Kõigest hoolimata olid mõned faktid, mida  olin noorena Piiblist teada saanud, mul ikka meeles. Kui võimalus avanes, rääkisin oma kaassõduritele Jehoovast ning kaitsesin tunnistajaid, kui nende kohta valet räägiti.

Sõjaväeteenistuse lõppedes kolisin Saksamaale. Immigrantide laagris viibides õnnestus mul saada Jehoova tunnistajate poolt välja antud piibliõpik. Lugesin seda suure innuga ning mul polnud kahtlustki, et seal öeldu on tõde. Ometi ei suutnud ma vabaneda tubaka ja marihuaana sõltuvusest. Mõne aja pärast kolisin Karlsruhe linna lähedale. Seal kohtasin ühte Jehoova tunnistajat ning ta hakkas minuga Piiblit uurima.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Juba pikemat aega olin ma arvanud, et Piibel on Jumala Sõna. Pärast piibliõppe raamatu lugemist olin veendunud, et Piibel vastab kõigile elulistele küsimustele. Siiski võttis harjumuste muutmine aega. Lõpuks läks mulle aga südamesse Piibli nõuanne, mis on kirjas 2. Korintlastele 7:1, ning ma otsustasin ennast puhastada „kõigest liha ja vaimu rüvedusest”, mis tähendas ka loobumist marihuaanast ja tubakast.

Marihuaanasõltuvusest suutsin vabaneda peaaegu kohe, kuid suitsetamisest loobumine võttis kuus pikka kuud. Ühel päeval küsis tunnistaja, kes minuga Piiblit uuris: „Mis on sinu elu eesmärk?” See pani mind tõsiselt oma tubakasõltuvusele mõtlema. Olin mitmeid kordi proovinud suitsetamisest loobuda. Kuid nüüd otsustasin palvetada enne käe sigareti järele sirutamist, selle asemel et pärast Jumalalt andestust paluda. 1993. aastal määrasin päeva, mil jätan suitsetamise maha. Jehoova abiga pole ma sellest päevast peale ühtegi suitsu puutunud.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Nüüd, kui olen vabanenud kulukast ja kahjulikust marihuaana- ja tubakasõltuvusest, on minu tervis paranenud. Praegu on mul eesõigus teenida vabatahtlikuna Jehoova tunnistajate Saksamaa harubüroos. Olen ülimalt õnnelik, et õppisin Piibli tarkust oma elus rakendama! Teadmine, mida Piibel õpetab, on andnud minu elule tõelise eesmärgi.

LÜHIANDMED

NIMI: TITUS SHANGADI

VANUS: 43

PÄRITOLUMAA: NAMIIBIA

KES TA OLI: VÄGIVALDNE JÕUGULIIGE

MINU MINEVIK: Kasvasin üles ühes külas Ohangwena piirkonnas Põhja-Namiibias. 1980-ndatel kestis selles piirkonnas sõda ning külaelanikke peksti ning tapeti. Seal külas peeti poissi mehelikuks vaid siis, kui ta oskas hästi kakelda ning suutis teistele poistele peksa anda. Seega õppisin ma kaklema.

Pärast kooli lõpetamist kolisin onu juurde, kes elas rannikulinnas Swakopmundis. Peagi pärast seda ühinesin ühe mässumeelse  noortejõuguga. Me käisime kohtades, kus mustanahalised polnud teretulnud – näiteks hotellides ja baarides –, lihtsalt selleks, et provotseerida kaklusi. Tihti kaklesime turvameeste ja politseiga. Igal õhtul kandsin kaasas pikka, teravat nuga, et olla valmis ründama igaüht, kes mu teele satub.

Ühel õhtul, kui kaklesime ühe teise jõuguga, pääsesin ma üle noatera surmasuust. Vastane lähenes mulle selja tagant ning oleks mult pea otsast raiunud, kui üks meie jõugu liige poleks teda viimasel hetkel uimaseks löönud. Hoolimata surmale silma vaatamisest, juhtis vägivald jätkuvalt minu elu. Kui mul tekkis kellegagi tüli, kas mehe või naisega, olin mina alati see, kes esimesena lõi.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Kui puutusin esimest korda kokku Jehoova tunnistajaga, luges see naine mulle ette salme 37. Laulust ning lisas, et ka Piibli Ilmutusraamat sisaldab imelisi tõotusi tulevikuks. Aga kuna ta ei öelnud, kus täpsemalt need tõotused seal kirjas on, siis hankisin Piibli ning lugesin sel õhtul läbi terve Ilmutusraamatu. Mulle meeldis väga kirjakohas Ilmutus 21:3, 4 tõotus, et „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam”. Kui tunnistajad tagasi tulid, nõustusin ma piibliuurimisega.

Oli äärmiselt raske muuta oma mõtteviisi ning käitumist. Kuid ma õppisin piiblitekstist Apostlite teod 10:34, 35, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi”. Suuri pingutusi nõudis minult ka kirjakoha Roomlastele 12:18 ellurakendamine. Seal öeldakse: „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.”

Lisaks sellele, et pidin õppima oma viha kontrollima, tuli mul ka saada jagu tugevast tubakasõltuvusest. Tihti palvetasin pisarsilmi Jehoova poole, et ta mind aitaks. Kuid alguses tegin ilmselgelt asju vales järjekorras, öeldes, et see on minu „viimane” sigaret, ning palvetades pärast selle äratõmbamist. Tunnistaja, kes minuga Piiblit uuris, aitas mul mõista, kui tähtis on palvetada enne sigareti kättevõtmist. Samuti tuli mul hoiduda suitsetajate seltskonnast. Veelgi enam, ma tegin ka soovituse järgi rääkida oma töökaaslastega selle harjumuse kahjulikkusest. See tõepoolest aitas mind, kuna teised suitsetajad töö juures enam mulle suitsu ei pakkunud.

Lõpuks õnnestus mul suitsetamine maha jätta ning hüljata endine eluviis. Pärast seda kui olin kuus kuud Piibli põhimõtteid õppinud ja püüdnud neid ellu rakendada, olin kõlblik laskma end ristida, ning minust saigi Jehoova tunnistaja.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Kui nägin armastust, mida Jehoova tunnistajad üksteise vastu üles näitasid, hoolimata kellegi rassist või nahavärvist, olin täiesti kindel, et neil on õige religioon. Juba enne seda kui mind ristiti, kutsus üks valge mees kogudusest mind enda juurde einestama. See oli justkui unenägu. Ma ei olnud kunagi varem istunud rahumeelselt koos valge inimesega, rääkimata söömisest tema kodus. Nüüd olin ma osa tõelisest ülemaailmsest vennaskonnast.

Minevikus proovisid turvamehed ja politsei sunniviisil muuta minu mõtteviisi ja käitumist, kuid tulutult. Ainult Piiblil oli jõud, mis aitas mul muuta oma isiksust ning saada õnnelikuks inimeseks.

[Väljavõte lk 29]

„Tihti palvetasin pisarsilmi Jehoova poole, et ta mind aitaks”