PIIBEL on läbi aegade olnud kõige laialdasemalt levitatud raamat – arvestuste kohaselt on praeguseks välja antud juba umbes 4,8 miljardit eksemplari. Ainuüksi aastal 2007 trükiti üle 64,6 miljoni Piibli. Kui tuua võrdluseks tolle aasta enim müüdud ilukirjanduslik raamat, siis selle esialgne tiraaž USA-s oli 12 miljonit.

Oma teel maailma kõige levinumaks raamatuks on Piibel seisnud silmitsi paljude ohtudega. Kogu ajaloo jooksul on seda keelustatud ja põletatud ning selle tõlkijaid on rõhutud ja tapetud. Üks suurimatest ohtudest Piibli eksistentsile pole olnud siiski mitte äge tagakiusamine, vaid hoopis aeglane kõdunemisprotsess. Kuidas nii?

Piibel koosneb 66 väiksemast raamatust, millest vanimad panid Iisraeli rahva liikmed kirja rohkem kui 3000 aastat tagasi. Esialgsed kirjutajad ja nende tekstide kopeerijad kandsid inspireeritud sõnumid kergestilagunevatele materjalidele, näiteks papüürusele ja nahale. Pole leitud veel ühtegi originaalkäsikirja. Ent päevavalgele on tulnud tuhandeid vanu Piibli raamatute koopiaid – nii suuremaid kui ka väiksemaid osi. Üks Johannese evangeeliumi fragment on dateeritud vaid mõned aastakümned hilisemasse aega, kui apostel Johannes pani kirja originaali.

Miks on see nii märkimisväärne, et Piiblist on üldse säilinud koopiaid? Ja kui täpselt annavad tänapäevased Piiblid edasi sõnumit, mille panid kirja originaaltekstide kirjutajad?

Piibli säilimine on ebatavaline, kui mõelda, mis on saanud iisraellastega samal ajal elanud rahvaste kirjutistest. Näiteks foiniiklased olid iisraellaste naabrid esimesel aastatuhandel e.m.a. Need meresõitjad viisid oma häälikkirja süsteemi kõigisse Vahemere maadesse. Nad lõikasid kasu ka ulatuslikust papüürusekaubandusest Egiptuse ja Kreekaga. Ent ikkagi ütleb ajakiri „National Geographic” foiniiklaste kohta: „Nende kirjutised, mis olid enamasti õrnal papüürusel, on ära lagunenud – nii et praegu teame foiniiklastest peamiselt vaid nende vaenlaste vildakate aruannete põhjal. Ehkki teadaolevalt oli foiniiklastel rohkesti kirjandust, on see täielikult ajaloo hämarusse kadunud.”

Mida öelda muistsete egiptlaste kirjutiste kohta? Hästi on teada nende hieroglüüfid, mida nad uuristasid või kirjutasid templi seintele ja mujale. Egiptlased on tuntud ka selle poolest, et nad võtsid kirjutusmaterjalina kasutusele papüüruse. Kuid egüptoloog K. A. Kitchen ütleb egiptlaste papüüruskirjutiste kohta: „Arvestuste kohaselt on umbes 99 protsenti kõigist papüürusdokumentidest, mis kirjutati alates umbes  3. aastatuhandest kuni Kreeka-Rooma ajani, täielikult hävinud.”

Kuidas on aga Rooma dokumentidega, mis kirjutati papüürusele? Toome ühe näite. Raamat „Roman Military Records on Papyrus” ütleb, et Rooma sõduritele maksti palka ilmselt kolm korda aastas ning need tehingud jäädvustati papüürusest kviitungitele. Arvatakse, et 300 aasta jooksul Augustusest (27 e.m.a – 14 m.a.j) Diocletianuseni (284–305 m.a.j) koostati umbes 225 miljonit kviitungit. Kui paljud neist on säilinud? On leitud ainult kaks loetavat kviitungit.

Miks on alles nii vähe muistseid papüürusdokumente? Niisugused tavalised kirjutusmaterjalid nagu papüürus ja nahk lagunevad niiskes kliimas kiiresti. Teos „The Anchor Bible Dictionary” ütleb: „Kliima tõttu on sellest perioodist [esimene aastatuhat e.m.a] pärit papüürusdokumendid säilinud vaid sel juhul, kui nad on olnud kuivas kõrbes ja kuskil koopas või varju all.”

Piibli raamatud kirjutati algselt sama õrnadele materjalidele, mida kasutasid foiniiklased, egiptlased ja roomlased. Kuidas on siis Piibel säilinud ja saanud maailma kõige levinumaks raamatuks? Professor James Kugel toob välja ühe põhjuse. Ta ütleb, et originaalkäsikirju kirjutati ümber „palju, palju kordi juba isegi Piibli aegadel”.

Mis ilmneb, kui võrrelda tänapäevaseid piiblitõlkeid muistsete käsikirjadega? Professor Julio Trebolle Barrera, kes kuulub Surnumere kirjarullide uurimise ja avaldamise ekspertide töörühma, ütleb: „Heebrea Piiblit on kirjutatud ümber harukordse täpsusega, sellele pole paralleeli ei kreeka ega ladina klassikalises kirjanduses.” Lugupeetud piibliõpetlane F. F. Bruce ütleb: „Meie Uue Testamendi kirjutiste kohta leidub rohkem tõendusmaterjali kui paljude klassikaliste autorite kirjutiste kohta. Ometi ei tule kellelgi pähe nende autentsust küsitavaks pidada.” Ta jätkab: „Kui Uus Testament oleks ilmaliku sisuga raamat, ei kahtleks selle autentsuses keegi.” Piibel on igal juhul märkimisväärne raamat. Kas sina võtad iga päev aega, et seda lugeda? (1. Peetruse 1:24, 25.)