MILLEST käib jutt? See ajakiri käsitles viimasel ajal paljude huvi pälvinud ja mitmete ettevõtmiste keskpunktiks saanud pseudoevangeeliumeid, kirju ja apokalüptilisi teoseid, mis leiti 20. sajandi keskel Nag Hammadist ja mujalt Egiptusest. Nii neid kui ta teisi seda tüüpi tekste nimetatakse tavaliselt gnostilisteks ehk apokrüüfilisteks kirjutisteks. *

Ajal, mil inimesed on Piibli ja ortodokssete religioonide suhtes valdavalt küünilised, on gnostilised ehk apokrüüfilised kirjutised leidnud soodsat vastukaja. Need kirjutised on tugevalt mõjutanud paljude suhtumist Jeesus Kristuse õpetustesse ja kristlusse üldiselt. Ühes ajakirjas öeldi: „Tooma evangeelium ja teised apokrüüfid on meelt mööda nüüdisajal üha kasvavale hulgale inimestele, kelle jaoks on oluline vaimsus, kuid kes ei usalda religioone.” Arvestuste kohaselt on ainuüksi Brasiilias „vähemalt 30 rühmitust, kelle uskumused põhinevad apokrüüfidel”.

Nende dokumentide avastamine on populariseerinud teooriat, et neljandal sajandil m.a.j sepitses katoliku kirik vandenõu, et varjata tõde Jeesuse kohta. Selle teooria kohaselt jäeti välja mõningad jutustused tema elust, mis olid kirjas apokrüüfides,  ning tänapäeva Piiblis olevad neli evangeeliumit tehti ümber. Usuteaduste professor Elaine Pagels on öelnud: „Nüüd hakkame aru saama, et see, mida me nimetame kristluseks ning tunneme kui kristlikku traditsiooni, põhineb tegelikult vaid väikesel osal spetsiifilistel infoallikatel, mis on välja valitud paljude seast.”

Pagelsi sarnaste õpetlaste meelest ei ole Piibel kristliku usu ainus allikas; väidetavalt on ka muid allikaid, nagu apokrüüfilised kirjutised. Näiteks ühes BBC saates „Piibli müsteeriumid. Tõeline Maarja Magdaleena” öeldi, et apokrüüfid kujutavad Maarja Magdaleenat kui „teiste jüngrite õpetajat ja vaimset teejuhti. Ta ei ole pelgalt jünger; ta on apostel teistele apostlitele”. Kommenteerides Maarja Magdaleena oletatavat rolli, kirjutab Juan Arias Brasiilia ajalehes „O Estado de S. Paulo”: „Praegusel ajal on meil igati põhjust uskuda, et varakristlik liikumine, mille algatas Jeesus, oli sügavalt „feministlik”, sest esimesteks kirikuteks olid naiste kodud, kus nad teenisid preestrite ja piiskoppidena.”

Paljude jaoks on apokrüüfilised allikad palju kaalukamad kui see, mis on kirjas Piiblis. See aga tekitab mõningaid tähtsaid küsimusi. Kas apokrüüfid on kristliku usu õigustatud allikas? Kui need lähevad vastuollu Piibli selgete õpetustega, siis millist allikat peaksime uskuma – Piiblit või apokrüüfilisi raamatuid? Kas neljandal sajandil leidis tõepoolest aset vandenõu jätta välja apokrüüfid ja teha ümber neli evangeeliumit eesmärgiga varjata tähtsat informatsiooni Jeesuse, Maarja Magdaleena ja teiste kohta? Et neile küsimustele vastused saada, vaadelgem Johannese evangeeliumit, üht neljast Piibli evangeeliumist.

Väärtuslik fragment Johannese evangeeliumist leiti 20. sajandi alguses Egiptusest ning seda tuntakse praegu nime all Rylandsi papüürus 457 (P⁵²). See vastab tänapäeva Piiblis osale Johannese 18:31–33, 37, 38 ning seda hoitakse John Rylandsi raamatukogus Manchesteris Inglismaal. Tegu on vanima säilinud käsikirja fragmendiga Piibli kreekakeelsest osast. Paljud õpetlased on seisukohal, et see kirjutati ligikaudu aastal 125 m.a.j ehk siis kõigest umbes veerand sajandit pärast Johannese surma. On aga hämmastav, et selle tekst ühtib peaaegu täpselt hilisemate käsikirjadega. See, et aastaks 125 oli Johannese evangeeliumi üks eksemplar jõudnud juba Egiptusesse, kust see fragment leiti, toetab järeldust, et hea sõnum Johannese järgi pandi tõepoolest kirja esimesel sajandil m.a.j ja seda tegi Johannes ise, nii nagu Piibel kinnitab. Johannese evangeelium on seega pealtnägija kirjeldus juhtunust.

Seevastu kõik apokrüüfilised kirjutised pärinevad teisest sajandist või hilisemast ajast, kirjeldades sündmusi, mis leidsid aset sada või enam aastat varem. Mõned eksperdid väidavad, et apokrüüfid põhinevad varasematel kirjutistel või traditsioonidel, kuid selle kohta puuduvad tõendid. Niisiis  on kohane küsida: kumba sina rohkem usaldaksid – kas pealtnägijate tunnistusi või inimesi, kes elasid sada aastat pärast neid sündmusi? Vastus on ilmselge. *

Kuidas aga suhtuda väitesse, et Piibli evangeeliumeid muudeti, jätmaks välja teatud jutustusi Jeesuse elust? Kas on olemas tõendeid, et näiteks Johannese evangeeliumit muudeti neljandal sajandil eesmärgiga fakte moonutada? Et sellele küsimusele vastata, tuleb meeles pidada, et tänapäeva Piibli üks peamine alus on neljandast sajandist pärinev käsikiri, mida tuntakse nime all Vaticanus 1209. Kui meie Piibel sisaldab neljandal sajandil tehtud muudatusi, siis kajastuksid need muudatused ka selles käsikirjas. Õnneks on olemas teine käsikiri, mis sisaldab suuremat osa Luuka ja Johannese evangeeliumist. Seda tuntakse nime all Bodmer 14, 15 (P⁷⁵) ning see pärineb aastatest 175–225 m.a.j. Ekspertide sõnul on selle tekst väga sarnane Vaticanus 1209 käsikirjaga. Järelikult ei ole Piibli evangeeliumites tehtud mingeid olulisi muudatusi ning seda tõendab Vaticanus 1209.

Ei ole mingeid dokumentaalseid või muid tõendeid selle kohta, et Johannese või ka teiste evangeeliumite teksti neljandal sajandil muudeti. Olles uurinud paljude käsikirjade fragmente, mis leiti Oxyrhynchosest Egiptuses, kirjutab dr Peter M. Head Cambridge’i ülikoolist: „Üldiselt kinnitavad need käsikirjad tähtsaid untsiaalkirjas tekste [suurtähtedega kirjutatud käsikirju, mis pärinevad alates neljandast sajandist], mis on aluseks tänapäeva tekstikriitilistele väljaannetele. Neis ei ole midagi sellist, mille põhjal tuleks UT [Uue Testamendi] varajastest käsikirjadest täiesti uut moodi aru saada.”

Neli kanoonilist evangeeliumit – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese – olid vähemalt teise sajandi keskpaiku kristlaste seas üldtunnustatud. Tatianus koostas aastatel 160–175 m.a.j teose nimega „Diatessaron” (kreeka keeles „läbi nelja”), mis kujunes väga populaarseks. See põhines ainult neljal kanoonilisel evangeeliumil ning mitte ühelgi gnostilisel „evangeeliumil”. (Vaata kasti  „Evangeeliumite toetajad varakristlikul ajastul”.) Samuti on tähelepanuväärne Irenaeuse mõtteavaldus, mis pärineb meie ajaarvamise teise sajandi lõpust. Ta väitis, et saab olla ainult neli evangeeliumit, nii nagu maakera on jagatud neljaks ja peamiseid tuuli on samuti neli. Ehkki tema võrdlused võivad olla küsitavad, toetavad need mõtet, et tollel ajal oli ainult neli kanoonilist evangeeliumit.

Mida kõik need faktid tõendavad? Seda, et Piibli kreekakeelne osa – seal hulgas neli evangeeliumit – on teise sajandi keskpaigast kuni meie ajani püsinud suures osas muutumatuna. Ei ole ühtki mõjuvat põhjust uskuda, et neljandal sajandil oleks aset leidnud  vandenõu Jumala inspireeritud Pühakirja muuta või sellest mingi osa välja jätta. Vastupidi, piibliõpetlane Bruce Metzger on kirjutanud: „Teise sajandi lõpuks ... olid väga erineva tausta ning asukohaga kogudused – mitte ainult Vahemere maades, vaid kogu territooriumil, mis ulatus Britanniast Mesopotaamiani – jõudnud täielikule üksmeelele suurema osa Uue Testamendi suhtes.”

Apostlid Paulus ja Peetrus kaitsesid Jumala Sõna tõde. Mõlemad hoiatasid tõsiselt kaaskristlasi, et need ei võtaks omaks ega usuks midagi muud peale selle, mida neile oli õpetatud. Näiteks kirjutas Paulus Timoteosele: „Oh Timoteos, hoia sinu hoolde antud vara, pöördu ära tühjadest juttudest, mis on lugupidamatud pühade asjade vastu, ja selle vastuoludest, mida vääralt „teadmisteks” nimetatakse. Sest selliste teadmistega uhkeldades on mõned kõrvale kaldunud usust.” Peetrus omakorda kinnitas: „Teile meie Issanda Jeesus Kristuse väge ja juuresolekut teatavaks tehes pole me järginud kavalalt sepitsetud lugusid, vaid oleme tema ülevust oma silmaga näinud.” (1. Timoteosele 6:20, 21; 2. Peetruse 1:16.)

Sajandeid tagasi inspireeriti prohvet Jesajat lausuma järgmist: „Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Jesaja 40:8.) Võime olla sama veendunud, et Jumal, kes Pühakirja inspireeris, on ajaloo jooksul seda ka alal hoidnud, nii et „igasugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde täpselt tundma” (1. Timoteosele 2:4).