IANI isa oli alkohoolik. Kuigi Ian polnud lapsena materiaalses mõttes hooletusse jäetud, tundis ta puudust oma isa emotsionaalsest toest. „Mul ei tekkinud tema vastu kunagi erilist kiindumust, enamjaolt tema joomise pärast ja seetõttu, kuidas ta mu ema kohtles,” räägib ta. Vanemaks saades hakkas Ian kahtlema, kas Jumal on üldse olemas. Ta arutles: „Kui Jumal on tõesti olemas, siis miks ta lubab inimestel kannatada?”

Isegi kui meie endi elu on suhteliselt muretu, võib meie õiglustunnet riivata see, kui näeme süütuid inimesi kannatamas. See küsimus omandab aga erilise tähenduse, kui kannatused tabavad meid endid, nagu oli ka Iani puhul, või kui keegi meie lähedastest jääb haigeks või sureb.

Ühed usuvad, et Jumal lubab kannatusi selleks, et õpetada meile alandlikkust ja kaastunnet. Teised arvavad, et inimesed kannatavad oma eelmises elus tehtud pattude pärast.

Esimene annab mõista, et Jumalale ei lähe inimeste kannatused korda ja et teda on raske armastada. Teine viitab sellele, et Jumal on julm.

Piibel ütleb selgelt, et Jumal ei ole inimeste kannatustes süüdi. „Ärgu keegi katsumuse ajal öelgu: „See katsumus on mulle Jumalalt.” Sest Jumalat ei saa kurjaga proovile panna ja tema ise ei pane kedagi kurjaga proovile” (Jaakobuse 1:13). Mõte, et Jumal on inimeste kannatustes süüdi, on vastuolus sellega, mida Piibel Jumala omaduste kohta räägib. Kuidas nii?

Üks Jumala peamisi omadusi on armastus (1. Johannese 4:8). Piibel võrdleb Jumala tundeid imetava ema tunnetega. „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale?” küsib Jumal. „Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!”  (Jesaja 49:15.) Armastav ema ei teeks ealeski tahtlikult oma lapsele haiget. Pigem püüab hooliv lapsevanem oma lapse hädasid igati leevendada. Nõndasamuti ei põhjusta Jumal inimestele kannatusi (1. Moosese 18:25).

Kuid ometi süütud inimesed kannatavad. See võib tekitada küsimuse: kui Jumal meist hoolib ja kui ta on kõikvõimas, siis miks pole ta kannatuste põhjuseid kõrvaldanud?

Jumalal on mõjuvad põhjused, miks ta on sellega oodanud. Mõelgem ühele. Sageli põhjustavad inimesed ise teistele kannatusi ning paljudel kiusajatel ja türannidel pole mingit tahtmist ennast muuta. Et see kannatuste põhjus likvideerida, tuleb Jumalal niisugused inimesed kõrvaldada.

Selgitamaks, miks Jumal pole kurje veel hävitanud, kirjutas apostel Peetrus: „Jehoova ei viivita oma tõotuse täitmisega, nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid ta on teiega kannatlik, kuna ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid” (2. Peetruse 3:9). Jehoova kannatlikkus annab tunnistust sellest, et ta on armastav ja halastav Jumal.

Peagi aga asub Jehoova kurjade vastu tegutsema. Ta tasub viletsusega neile, kes teistele viletsust põhjustavad. Ülekohtutegijatele „saab kohtuliku karistusena osaks igavene häving” (2. Tessalooniklastele 1:6—9).

Eespool tsiteeritud Ian leidis lõpuks rahuldavad vastused oma küsimustele kannatuste kohta. Need teadmised muutsid tema ellusuhtumist. Tema lugu on kirjas selle ajakirja 13. leheküljel.