NEED sõnad kirjutas Paulus Rooma kristlastele ilmselt aastal 56. Piiblis pole öeldud, kas Paulus ka tegelikult Hispaaniasse läks. Igatahes oli Piibli hea sõnum tänu Pauluse või teiste kristlike misjonäride jõupingutustele 2. sajandiks Hispaaniasse jõudnud.

Peagi moodustusid Hispaanias suured kristlaste kogukonnad ning tekkis vajadus tõlkida Piibel hispaanlaste jaoks ladina keelde. Ladina keelde selle pärast, et 2. sajandiks oli Hispaania juba pikka aega Rooma võimu all olnud ning sellest keelest oli saanud Rooma impeeriumi ühiskeel.

Hispaania varakristlaste sulest ilmus mitu ladinakeelset tõlget. Nende kogumit tuntakse nime all Vetus Latina Hispana. Need ladinakeelsed Piiblid ringlesid Hispaanias palju aastaid, enne kui Hieronymus sai 5. sajandi alguses valmis kuulsa ladinakeelse Vulgata.

Hieronymuse tõlge, mille ta lõpetas Palestiinas Petlemmas, jõudis Hispaaniasse imekiiresti. Kui Lucinius, üks jõukas piibliuurija, sai teada, et Hieronymus tõlgib Piiblit ladina keelde, tahtis ta seda Piiblit esimesel võimalusel endale saada. Ta saatis Petlemma kuus kirjutajat, et nad teksti ümber kirjutaksid ja sellega Hispaaniasse naaseksid. Järgmistel sajanditel tõrjus Vulgata aegamööda kõrvale Vetus Latina Hispana. Need ladinakeelsed tõlked võimaldasid Hispaania elanikel Piiblit lugeda ja selle sõnumist aru saada. Ent kui Rooma impeerium kokku varises, tekkis vajadus piiblitõlke järele uues keeles.

5. sajandil tungisid Hispaaniasse läänegoodid ja teised germaani hõimud ning Pürenee poolsaarele jõudis gooti keel. Sissetungijad pooldasid kristlikku usuvoolu arianismi, mis oli hüljanud kolmainuõpetuse. Nad tõid endaga kaasa oma piiblitõlke — Wulfila gootikeelse Piibli. Seda Piiblit kasutati Hispaanias 6. sajandi lõpuni. Siis aga pöördus läänegootide kuningas Rekkared I katoliiklusse ja ütles arianismist lahti. Ta käskis kõik ariaanlikud raamatud kokku koguda ja hävitada, kaasa arvatud Wulfila Piibli. Nõnda kadusid Hispaaniast kõik gootikeelsed tekstid.

Ometi levis Jumala Sõna Hispaanias ka sel ajal. Lisaks gooti keelele räägiti Hispaanias endiselt üht ladina keele dialekti, millest said alguse Pürenee poolsaarel kõneldavad romaani keeled. * Vanimaid dokumente selles ladina dialektis teatakse läänegootide kivitahvlitena, kuna tekst kirjutati kivitükkidele või -tahvlitele. Need pärinevad 6. ja 7. sajandist ning mõnes  neist on lõike Piibli Lauluraamatust ja evangeeliumitest. Ühel kivitahvlil on kirjas terviklikul kujul Laul 16.

Kuna pühakirjatekstid olid lihtsatel kivitahvlitel, on selge, et tol ajal lugesid Jumala Sõna ja kirjutasid seda ümber tavalised inimesed. Nähtavasti õpetati nende tekstide abil koolis lugemist ja kirjutamist. Kivitahvel oli odav kirjutusmaterjal võrreldes kalli pärgamendiga, mida kloostrid tarvitasid keskajal piltidega Piiblite valmistamiseks.

Üks kallihinnaline illustreeritud Piibel on hoiul Püha Isidoruse kirikus Leónis Hispaanias. See on pärit aastast 960, koosneb 1028 leheküljest (suurusega 47x34 cm) ning kaalub 18 kilogrammi. Veel üks selline Piibel on Ripolli Piibel, mis pärineb aastast 1020 ning mida hoitakse Vatikani raamatukogus. See on üks rikkalikemate kaunistustega Piibleid, mis on keskajast säilinud. Et sellist kunstiteost luua, võis ühel mungal kuluda terve päev ehisalgustähe maalimiseks või terve nädal tiitellehe valmistamiseks. Ehkki need Piiblid on väga väärtuslikud, ei aidanud need kuigipalju kaasa Jumala sõna levikule.

8. sajandil sai Hispaanias pärast muslimite sissetungi valdavaks uus keel. Kuna muslimite koloniaalvaldustes muutus araabia keel ladina keelest populaarsemaks, oli taas vaja uut piiblitõlget.

Keskaja Hispaanias oli kahtlemata käibel palju araabiakeelseid piiblitõlkeid, eriti evangeeliumite tõlkeid. Usutavasti tõlkis 8. sajandil elanud Sevilla piiskop Juan kogu Piibli araabia keelde. Kahjuks on lõviosa nendest tõlgetest kaduma läinud. Üks araabiakeelne evangeeliumite tõlge, mis on pärit 10. sajandi keskpaigast, asub Leóni katedraalis Hispaanias.

Hilisel keskajal hakkas Pürenee poolsaarel välja kujunema kastiilia ehk hispaania keel. Sellest sai tähtis vahend Jumala Sõna levikul. * Esimesed hispaaniakeelsed piiblitekstid üllitati 13. sajandi alguses raamatus „La Fazienda de Ultra Mar” („Meretagused teod”). Selles on lugu ühest rännakust Iisraeli ning katkeid viiest Moosese raamatust ja teistest Vana Testamendi (Piibli heebreakeelse osa) raamatutest, samuti evangeeliumitest ja epistlitest (apostlite kirjadest).

Kirikutegelased polnud selle tõlkega rahul. Aastal 1234 andis Tarragona kirikukogu välja määruse, mille kohaselt tuli kõik kohalikesse keeltesse tõlgitud piibliraamatud anda vaimulikele põletamiseks. Õnneks ei peatanud see määrus Piibli tõlkimist. Kuningas Alfonso X (1252—1284), keda peetakse Hispaania kirjakeele alusepanijaks, soovis, et Pühakiri tõlgitaks sellesse uude keelde, ja toetas seda ettevõtmist. Tolle aja hispaaniakeelsete tõlgete hulgas on Alfonso-eelne Piibel ja peagi pärast seda ilmunud Alfonso-aegne Piibel, mis oli noil päevil mahukaim hispaaniakeelne tõlketeos.

Mõlemad piiblitõlked rikastasid äsjatekkinud hispaania keelt ja aitasid kaasa selle juurdumisele. Õpetlane Thomas Montgomery märgib seoses Alfonso-eelse Piibliga: „Selle Piibli tõlkija on teinud imetlusväärset tööd nii täpsuse kui ka maitseka keele vallas. . . . Keel on lihtne ja selge, mida tulekski oodata Piiblilt, mis oli mõeldud ladina keelt mitteoskavatele inimestele.”

Need esimesed hispaaniakeelsed Piiblid tõlgiti aga ladinakeelsest Vulgatast, mitte algkeeltest. Alates 14. sajandist tõlkisid juudi õpetlased mitmel korral Vana Testamendi hispaania keelde otse heebrea keelest. Tollal oli Hispaanias Euroopa suurim juutide kogukond ning juudi tõlkijad said tõlkimisel kasutada täpseid heebreakeelseid käsikirju. *

Üheks heaks näiteks on Alba Piibel, mis sai valmis 15. sajandil. Kuulus Hispaania aadlik Luis de Guzmán käskis rabi Moisés Arragelil tõlkida Piibel castizo (puhtasse) hispaania keelde. Ta esitas kaks põhjust, miks oli uus piiblitõlge vajalik. Ta sõnas: „Praegused romaanikeelsed Piiblid on väga ebatäpsed.” Samuti lausus ta: „Meiesugused inimesed vajavad hädasti ääremärkusi raskesti mõistetavate kohtade puhul.” Luis de Guzmáni antud korraldusest on näha, et tema ja ta kaasaegsed ihkasid Piiblit lugeda ja mõista. Samuti ilmneb sellest, et kohalikku keelde tõlgitud Piiblid olid juba Hispaanias väga levinud.

Tänu keskaja tõlkijatele ja ümberkirjutajatele  võisid haritud inimesed Hispaanias lugeda Piiblit vabalt oma emakeeles. Seda silmas pidades märkis ajaloolane Juan Orts González: „Hispaania elanikud tundsid Piiblit palju paremini kui enne Lutherit Saksamaal või Inglismaal elanud inimesed.”

15. sajandi lõpus keelustas aga Hispaania inkvisitsioon Pühakirja tõlkimise mis tahes kohalikku keelde ja sellise tõlke omamise. Piibel oli Hispaanias pikka aega keelu all. Möödus kolm sajandit, enne kui keeld viimaks tühistati. Sel keerulisel perioodil leidus võõrsil kartmatuid tõlkijaid, kes võtsid eri aegadel ette Piibli tõlkimise hispaania keelde ning toimetasid neid tõlkeid salamahti Hispaaniasse. *

Nagu näitab ajalugu, püüdsid vastased keskaja Hispaanias Jumala Sõna mitmeti lämmatada. Kuid nad ei suutnud vaigistada kõigevägevama sõnu (Laul 83:2; 94:20).

Paljude õpetlaste väsimatud pingutused aitasid kaasa sellele, et Piibel kinnitas keskaja Hispaanias kanda ja levis laialdaselt. Nüüdisaja tõlkijad on astunud nende teerajajate jälgedes, kes tõlkisid Piibli ladina, gooti, araabia ja hispaania keelde. Seetõttu saavad miljonid hispaania keelt kõnelevad inimesed lugeda Jumala Sõna oma emakeeles ja selle sõnum puudutab nende südant.