Kui olin laps, pidasid mu vanemad väikest talu ühes külakeses Loode-Hispaanias Galicias. Olin pere kaheksast lapsest neljas. Kodus valitses meil soe atmosfäär. Tol ajal oli Hispaanias tavaline, et perest läks vähemalt üks laps kloostrisse või katoliku seminari. Meie perest astus selle sammu kolm last.

Läksin 13-aastaselt ühte Madridi kloostrisse, kus oli ka minu õde. Sealne õhkkond oli ametlik ja jäine. Elada tuli askeetlikes tingimustes ning elu koosnes vaid reeglitest ja palvetamisest. Varahommikuti kogunesime kabelisse mediteerima, kuid minu pea oli üldjuhul täiesti tühi. Hiljem laulsime vaimulikke laule ja pidasime missat. Kõik toimus ladina keeles. Ma ei saanud eriti midagi aru ning mulle tundus, et Jumal on minust kaugel. Päevad möödusid rusuvas vaikuses. Teistega polnud lubatud sõbrustada. Isegi siis, kui kohtasin oma õde, võisime vaid öelda: „Kiidetud olgu neitsi Maarja!” Omavahel lubati rääkida ainult pool tundi pärast igat söögikorda. Kuidas see küll erines meie pereelust! Tundsin end väga üksildasena ja tihkusin sageli nutta.

Kuigi ma ei tundud Jumalaga mingit lähedust, andsin 17-aastaselt nunnatõotuse. Ma tegin lihtsalt seda, mida minult oodati. Peagi hakkasin aga kahtlema, kas mul ikka on nunna-kutsumus. Nunnad väitsid, et kõik, kellel on säärased kahtlused, satuvad põrgusse. Kuid minu kahtlused ei kadunud kusagile. Teadsin, et Jeesus Kristus ei eraldanud end teistest inimestest, vaid hoopis õpetas ja aitas neid (Matteuse 4:23—25). 20-aastaselt tundsin, et mul ei ole ühtki mõjuvat põhjust nunn olla. Minu üllatuseks ütles abtiss, et kui olen kahevahel, siis oleks mul parem võimalikult kiiresti kloostrist lahkuda. Ilmselt kartis ta, et võin teistele halba mõju avaldada. Niisiis läksin sealt ära vanematekoju.

 Ema ja isa olid väga mõistvad. Ent kuna ma ei leidnud meie külas tööd, kolisin Saksamaale, kus elas üks mu vend. Ta kuulus kommunistlikku ühendusse, mille moodustasid kodumaalt lahkunud hispaanlased. Tundsin end nende seas vabalt. Nad võitlesid töölisklassi ja naiste õiguste eest. Minust sai kommunist ja mõne aja pärast abiellusin ühe mehega sellest ühendusest. Uskusin, et teen midagi kasulikku, kui jagan kommunistlikku kirjandust ja osalen protestimarssidel.

Aja möödudes pettusin taas. Mulle näis, et kommunistid ei tee tihtipeale seda, mida räägivad. Aastal 1971 said mu kahtlused kinnitust, kui mõned selle ühenduse noored liikmed põletasid maha Hispaania konsulaadi Frankfurdis. Niiviisi protestisid nad ebaõigluse vastu, mis valitses diktaatorliku režiimiga Hispaanias. Minu arvates polnud see aga õige viis oma meelepaha väljendada.

Pärast esimese lapse sündi ütlesin oma mehele, et ma ei lähe enam kommunistide koosolekutele. Tundsin end väga üksildasena, kuna mitte ükski endistest sõpradest ei tulnud mind ega last vaatama. Juurdlesin elu mõtte üle. Kas sellest oli üldse mingit kasu, et olime üritanud ühiskonda paremaks muuta?

Aastal 1976 koputasid kaks hispaanlasest Jehoova tunnistajat minu uksele. Nad andsid mulle piibliteemalist kirjandust. Kui nad järgmine kord tulid, puistasin nad küsimustega üle. Tahtsin teada, miks on maailmas nii palju kannatusi, ebaõiglust ja ebavõrdsust. Minu hämmastuseks vastasid nad igale mu küsimusele Piibli abil. Olin meeleldi nõus nendega Piiblit uurima.

Esialgu meeldis mulle lihtsalt uusi teadmisi saada. Kuid olukord muutus, kui hakkasime mehega Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekutel käima. Sel ajal oli meil kaks last. Tunnistajad olid väga lahked: nad tõid meid autoga koosolekutele ja aitasid seal laste järele vaadata. Mul tekkisid nende vastu soojad tunded.

Sellest hoolimata oli mul usuküsimustes kahtlusi. Otsustasin oma perele Hispaaniasse külla minna. Minu onu, kes oli preester, keelitas mind uurimist katki jätma. Kohalikud tunnistajad olid mulle aga suureks abiks. Nad vastasid mu küsimustele Piibli abil, justnagu tunnistajad Saksamaal olid teinud. Võtsin nõuks Saksamaale tagasi minnes piibliuurimist jätkata. Kuigi mu abikaasa ei soovinud seda teha, jäin mina endale kindlaks. Aastal 1978 mind ristiti ja minust sai Jehoova tunnistaja.

Piibli tõe mõistmine on andnud mu elule selge eesmärgi ja kindla sihi. Näiteks ergutab kirjakoht 1. Peetruse 3:1—4 naisi alluma oma mehele sügava lugupidamisega ja ilmutama tasast vaimu, mis on Jumala silmis väga väärtuslik. Niisugused põhimõtted on aidanud mul olla hea abielunaine ja pereema.

Sellest ajast, kui ma sain Jehoova tunnistajaks, on möödunud 35 aastat. Mul on hea meel teenida Jumalat ülemaailmses usuperes, kuhu kuulub ka neli minu viiest lapsest.