Järgmisel aastal hakkasin ma näitlema filmides ja mitmel korral olin peaosas. Reporterid tahtsid mu lugu, fotograafid tahtsid mu pilti ja ma sain rohkelt kutseid filmide esilinastustele, lindi läbilõikamistele, lõuna- ja õhtusöökidele. Olin alati tähelepanu keskmes.

Aegamööda aga mõistsin, et see kõik pole sugugi nii kütkestav, kui olin arvanud. Mängisin valdavalt märulifilmides, ja see oli ohtlik. Hongkongi näitlejad ei kasutanud nii sageli kaskadööre kui Hollywoodi näitlejad. Seepärast sooritasin ise ohtlikke trikke, näiteks sõitsin mootorrattaga üle auto. Paljud filmid, milles peaosa mängisin, olid amoraalsed ja vägivaldsed. Mõned olid isegi deemonlikud.

1995. aastal abiellusin ühe filmiprodutsendiga. Ehkki näis, et mul on olemas kõik, et olla õnnelik — mind ümbritses selle maailma sära ja rikkus ning mul oli armastav abikaasa —, olin ma masendunud ja õnnetu. Otsustasin näitlemise lõpetada.

Hakkasin südamesoojusega meenutama usku, mis mul väikse tüdrukuna oli olnud. Tol ajal käisin koos oma õega igal laupäeval külas ühel Jehoova tunnistajate perel. Pereisa Joe McGrath uuris Piiblit meie ja oma kolme tütrega. Nende peres oli tunda soojust ja armastust ning onu Joe kohtles oma naist ja lapsi lugupidamisega. Samuti meeldis mulle käia nende kristlikel koosolekutel. Vahel käisime ka suurtel kokkutulekutel. See oli ilus aeg. Tundsin end koos Jehoova tunnistajatega turvaliselt.

Vastandina sellele toimus minu kodus hirmsaid asju. Isa eluviis põhjustas emale suurt südamevalu ning ema langes sügavasse depressiooni. Kui olin umbes kümneaastane, lõpetas ema Jehoova tunnistajatega läbikäimise. Minagi polnud täie hingega asja juures, kuid lasin end 17-aastaselt ristida.  Peagi pärast seda käitusin ma ebakristlikult ning ei kuulunud enam kogudusse.

Varsti pärast abiellumist tulid kaks kogudusevanemat Jehoova tunnistajate kohalikust kogudusest mulle külla. Nad selgitasid, mida mul tuleks teha, et Jumal Jehoova juurde tagasi pöörduda, ja palusid misjonäril nimega Cindy mind aidata. Selleks ajaks olin peaaegu oma usu kaotanud. Niisiis palusin tal tõestada, et Piibel on Jumala sõna. Ta tõi mulle näiteid Piibli ennustustest, mis on täitunud. Aja jooksul said meist head sõbrad ning ta tegi mulle ettepaneku uurida koos temaga Piibli põhiõpetusi. Olin nõus. Mõistsin alles siis, et Jehoova on armastav Jumal, kes soovib, et oleksin õnnelik.

Kui hakkasin jälle kristlikel koosolekutel käima, tundsin, et mulle meeldib palju rohkem seltsida Jehoova tunnistajatega kui filmimaailma inimestega. Lapsepõlves kogetu oli aga tekitanud minus tunde, et ma ei saa kedagi usaldada. Samuti ei meeldinud ma iseendale. Kuid üks usuõde aitas mind. Ta näitas mulle Piiblist, kuidas tulla toime selliste emotsionaalsete probleemidega. Lisaks õppisin looma tõelisi sõprussuhteid.

1997. aastal kolisin mehega USA-sse Californiasse Hollywoodi. Seal pühendasin rohkem aega sellele, et aidata inimestel juhinduda Jumala sõna tarkadest põhimõtetest. Piibli õpetamine on toonud mulle suuremat rõõmu ja rahulolu kui kogu see sära ja kuulsus, mis kaasnes filmides näitlemise ja peaosades mängimisega. Näiteks kohtusin 2002. aastal Cheriga, kes oli mu vana tuttav Hongkongist. Meie elu oli paljuski olnud samasugune. Cheri krooniti Hongkongi missiks aasta enne mind. Kui mina selle tiitli võitsin, oli tema see, kes mulle krooni pähe asetas. Temastki sai näitleja ja hiljem produtsent, kes töötas koos kuulsate režissööridega. Ka tema oli kolinud Hollywoodi.

Tundsin Cherile südamest kaasa, kui kuulsin, et ta kihlatu suri ootamatult südameinfarkti tagajärjel. Ta oli budist, kuid ei leidnud oma religioonist mitte mingisugust lohutust. Nii nagu mulle, oli tallegi osaks saanud sära ja kuulsus, mida teised endale ihkasid, ent sisimas oli ta õnnetu ega suutnud kedagi usaldada. Rääkisin talle, mida olin Piiblist teada saanud, kuid budistina oli tal seda raske uskuda.

Ühel päeval 2003. aastal helistas Cheri mulle Kanadast Vancouverist, kus ta üht filmi tegi. Ta rääkis mulle erutatult, et oli autoga ringi sõitnud ja loodust imetlenud, kui hakkas äkitselt valjult palvetama: „Ütle mulle, kas sa oled tõeline Jumal. Mis su nimi on?” Selsamal hetkel oli ta sõitnud mööda ühest kuningriigisaalist ja näinud nime Jehoova. Ta tundis, et see oli vastus Jumalalt, ning tahtis võimalikult kiiresti Jehoova tunnistajatega kohtuda. Korraldasin asjad nii, et paari päeva pärast sai ta minna Vancouveris hiinakeelse koguduse koosolekule.

Hiljem ütles Cheri mulle: „Need inimesed on minust siiralt huvitatud. Võin neile rääkida, mida tunnen.” Mul oli seda  väga hea meel kuulda, sest kui Cheri oli filmimaailmas, ei sõbrunenud ta teistega. Cheri käis edaspidigi Jehoova tunnistajate koosolekutel. Kuid 2005. aastal sõlmis ta lepingu, et toota Hiinas kaks suurfilmi, mistõttu ta pidi naasma Hongkongi. Õnneks pühendas Cheri 2006. aastal oma elu Jehoovale ja lasi end ristida Jehoova tunnistajate kokkutulekul Hongkongis. Kuigi ta soovis Jehoova teenimisele rohkem aega pühendada, tegi tema töö filminduses selle äärmiselt raskeks ning seetõttu oli ta väga õnnetu.

2009. aastal Cheri elu muutus. Ta otsustas filmimaailmast tagasi tõmbuda, et täielikult Jehoova teenimisele pühenduda. Ta leidis endale usukaaslaste seast palju uusi sõpru. Temast sai Jumala kuningriigi hea sõnumi täisajaline kuulutaja ning talle väga meeldis aidata inimestel leida paremat eluviisi. (Matteuse 24:14.)

Seejärel otsustas Cheri hakata õppima nepali keelt, et olla toeks seda keelt kõnelevate Jehoova tunnistajate kasvavale grupile Hongkongis. Olgu vahemärkusena öeldud, et nepallasi kiputakse Hongkongis eirama või koguni põlgama, kuna nad räägivad halvasti inglise ja hiina keelt ning neil on teistsugused kombed. Cheri jutustas mulle, kui väga talle meeldib aidata neil inimestel Piiblit mõista. Näiteks kord, kui ta majast majja inimestega vestles, kohtas ta üht nepali naist, kes oli küll kuulnud üht-teist Jeesusest, ent ei teadnud midagi tõelisest Jumalast Jehoovast. Cheri näitas talle Piiblist, et Jeesus palvetas oma taevase isa poole. Kui naine mõistis, et ta võib palvetada tõelise Jumala poole, kelle nimi on Jehoova, soovis ta saada Piiblist rohkem teadmisi. Peagi hakkasid ka tema mees ja tütar Piiblit uurima. (Laul 83:18; Luuka 22:41, 42.)

Nähes, kui väga meeldib Cherile täisajaliselt Jumala sõna kuulutada, mõtlesin endamisi, mis takistab mul sedasama tegemast. Vahepeal olin ka mina kolinud tagasi Hongkongi. Otsustasin oma elu ümber korraldada, et osaleda veelgi enam Piibli tõdede õpetamises. Olen avastanud, et inimeste kuulamine ja neile Jumala sõna selgitamine teeb mind tõeliselt õnnelikuks.

Näiteks olen uurinud Piiblit ühe vietnami naisega, kes oli alati kurb ning sageli pisarais. Nüüd on ta elurõõmus ja naudib koguduseliikmetega seltsimist.

Nii Cheri kui ka mina oleme leidnud midagi paremat kui elu täis sära ja kuulsust. Ehkki oli põnev töötada filmimaailmas ja see tõi meile kuulsuse, on inimestele Jumal Jehoovast rääkimine palju rahuldustpakkuvam, sest see toob ülistust talle. Oleme kogenud Jeesuse järgmiste sõnade tõesust: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.” (Apostlite teod 20:35.)