Apostlite teod 25:1–27

25  Kolm päeva pärast seda, kui Festus+ oli provintsi jõudnud ja ametisse asunud, läks ta Kaisareast Jeruusalemma.  Peapreestrid ja juutide tähtsamad mehed esitasid talle kaebuse Pauluse vastu.+ Nad palusid Festust,  et ta osutaks neile teene ja saadaks Pauluse Jeruusalemma. Aga nad kavatsesid Paulust varitseda ja ta tee peal tappa.+  Kuid Festus vastas, et Paulus jääb Kaisareasse ja et temagi kavatseb varsti sinna tagasi minna.  Ta ütles: „Teie mõjukad mehed tulgu koos minuga alla ja süüdistagu teda seal, kui see mees on tõesti midagi halba teinud.”+  Viibinud seal umbes kaheksa või kümme päeva, läks ta alla Kaisareasse, istus järgmisel päeval kohtujärjele ja käskis Pauluse sisse tuua.  Kui Paulus sisse tuli, kogunesid tema ümber Jeruusalemmast tulnud juudid, kes esitasid tema vastu palju ränki süüdistusi, mille kohta nad ei suutnud tõendeid tuua.+  Paulus ütles enda kaitseks: „Ma pole eksinud ei juutide seaduse, templi ega keisri vastu.”+  Kuna Festus soovis võita juutide poolehoidu,+ vastas ta Paulusele: „Kas sa tahad minna üles Jeruusalemma, et ma seal sinu üle neis asjus kohut mõistaksin?” 10  Aga Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees. Siin peab minu üle kohut mõistetama. Ma pole juutidele midagi halba teinud, nagu sa ka ise väga hästi tead. 11  Kui ma olen tõepoolest kurjategija ja olen teinud midagi, mis on surma väärt,+ ei palu ma surmast pääsemist. Aga kui minu vastu esitatud süüdistustel pole mingit alust, ei või keegi mind nende meeleheaks neile üle anda. Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”+ 12  Festus rääkis oma nõunikega ning vastas siis: „Keisri kohut sa oled soovinud, keisri ette sa ka lähed!” 13  Mõne päeva pärast saabusid kuningas Agrippa ja Berenike Kaisareasse Festuse juurde viisakusvisiidile. 14  Kuna nad veetsid seal mitu päeva, tõi Festus Pauluse kohtuasja kuninga ette, öeldes: „Siin on üks mees, kelle Felix vangi jättis.+ 15  Kui ma olin Jeruusalemmas, rääkisid mulle temast juutide peapreestrid ja vanemad+ ning palusid tema süüdimõistmist. 16  Mina aga vastasin neile, et roomlastel pole tavaks kedagi tema süüdistajatele nende meeleheaks üle anda, enne kui süüdistatav on kohtunud näost näkku oma süüdistajatega ja saanud võimaluse enda kaitseks kõnelda.+ 17  Kui nad siis siia jõudsid, ei viivitanud ma, vaid istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin selle mehe sisse tuua. 18  Süüdistajad astusid ette, kuid ei pannud talle süüks ühtki kuritegu, mida ma arvasin teda teinud olevat.+ 19  Neil olid temaga lihtsalt mingid vaidlused oma jumala kummardamise* pärast+ ja kellegi surnud Jeesuse pärast, keda Paulus väitis elavat.+ 20  Olles nõutu, mida nende vaidluste suhtes ette võtta, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja lasta enda üle seal neis asjus kohut mõista.+ 21  Aga kui Paulus avaldas soovi, et teda hoitaks vahi all, kuni Tema Majesteet otsuse teeb,+ siis ma käskisingi teda kinni pidada seni, kuni ma ta keisri juurde saadan.” 22  Siis ütles Agrippa Festusele: „Ma tahaksin kuulda, mida sel mehel on öelda.”+ Tema lausus: „Homme saad sa teda kuulata.” 23  Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suurejooneliselt kohale ja astusid vastuvõtusaali koos tuhatkonnaülemate ja linna ülikutega. Kui Festus käsu andis, toodi Paulus sisse. 24  Festus ütles: „Kuningas Agrippa ja kõik, kes olete koos meiega! Te näete seda meest, kelle pärast on minu poole pöördunud kõik juudid nii Jeruusalemmas kui ka siin. Nad nõudsid karjudes tema surma.+ 25  Aga ma olen aru saanud, et ta pole teinud midagi, mis oleks surma väärt.+ Kui ta siis ise soovis Tema Majesteedi kohut, otsustasin ma ta keisri ette saata. 26  Ent mul pole oma isandale tema kohta midagi kindlat kirjutada. Seepärast tõin ma ta teie kõigi ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada. 27  Sest mulle ei tundu mõistlik vangi edasi saata, ilma et ma teataksin, milles teda süüdistatakse.”

Allmärkused

Võib tõlkida ka „oma religiooni”.

Kommentaarid

provintsi. St Juudamaa provintsi, mille valitseja residents asus Kaisareas. Festus asus ametisse kui provintsivalitseja.

keisrile. Jeesuse ajal valitses Rooma keiser Tiberius. Lisaks keisrile võis see sõna tähendada Rooma tsiviilvõimu või riiki ja selle ametnikke, keda Paulus kutsus võimudeks ning Peetrus kuningaks ja maavalitsejateks. (Ro 13:1–7; Tt 3:1; 1Pe 2:13–17; vt „Sõnaseletusi”.)

keisri. Sel ajal oli Rooma keisriks Claudius, kes valitses aastatel 41–54. (Ap 11:28; 18:2; vt Mt 22:17 kommentaari ja „Sõnaseletusi”.)

keisri. Sel ajal oli Rooma keisriks Nero. Ta valitses aastail 54–68, kuni ta tegi 31-aastaselt enesetapu. Apostlite tegude 25.–28. peatükis olevad viited keisrile käivad kõik Nero kohta. (Vt Mt 22:17 ja Ap 17:7 kommentaari ning „Sõnaseletusi”.)

Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser. See on kolmas kord, kui Paulus kasutab ära Rooma kodanikuõigusi. (Kahe esimese korra kohta leiad infot Ap 16:37 ja 22:25 kommentaarist.) Selleks võis soovi avaldada kas pärast seda, kui kohtuotsus oli välja kuulutatud, või ka varem. Festuse hoiakust oli näha, et tal pole mingit tahtmist Pauluse asjas otsust teha, ning Jeruusalemmas poleks Paulusel olnud lootust õiglasele kohtumõistmisele. Seepärast esitas Paulus ametliku palve, et tema üle mõistaks kohut impeeriumi kõrgeim kohus. Mõnel juhul võidi kohtualuse edasikaebus tagasi lükata, näiteks kui tegemist oli teolt tabatud varga, piraadi või mässajaga. See võis olla põhjus, miks Festus rääkis kõigepealt oma nõunikega ja alles seejärel andis edasikaebuseks nõusoleku. (Ap 25:12.) Järgmine istung, kus viibis ka Herodes Agrippa II, toimus selleks, et Festusel oleks rohkem infot, mida Tema Majesteedile, st Nerole, Pauluse kohta esitada. (Ap 25:12–27; 26:32; 28:19.) Tänu oma edasikaebusele saigi Paulus minna Rooma, nagu ta oli varem kavatsenud. (Ap 19:21.) Jeesuse prohvetlikud sõnad Paulusele ja hiljem saadud ingli sõnum näitavad, et selles asjade käigus oli mängus Jumala käsi. (Ap 23:11; 27:23, 24.)

Rooma kodanikku. Võib tõlkida ka „roomlast”. See on teine kolmest ülestähendatud juhtumist, kus Paulus kasutas ära Rooma kodanikuõigusi. Rooma võimud tavaliselt juutide asjadesse ei sekkunud. Pauluse juhtumiga tegelesid nad seetõttu, et tema pärast läks linnas mölluks ja et ta oli Rooma kodanik. Rooma kodakondsus tagas inimesele teatud õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Näiteks ei tohtinud Rooma kodanikku ilma süüdi mõistmata kinni siduda ega peksta, kuna nõnda koheldi vaid orje. (Kahe teise juhtumi kohta vt Ap 16:37 ja 25:11 kommentaari.)

me oleme Rooma kodanikud. Võib tõlkida ka „me oleme roomlased”. Paulus ja ilmselt ka Siilas olid Rooma kodanikud. Rooma seadus sätestas, et riigi kodanikul on alati õigus nõuetekohasele kohtumõistmisele ja et teda ei tohi kunagi ilma süüdi mõistmata avalikult karistada. Rooma kodakondsus tagas inimesele teatud õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Rooma kodanik pidi alluma pigem Rooma kui provintsilinnade seadustele. Süüdistuse korral võis ta nõustuda, et tema üle mõistetakse kohut kohalike seaduste alusel, kuid samas jäi talle õigus taotleda Rooma kohtu ette minekut. Surmanuhtlusega karistatava kuriteo korral oli tal õigus esitada apellatsioon keisrile. Paulus kuulutas head sõnumit kogu Rooma impeeriumis. Oma kodanikuõigusi kasutas ta ära kolmel ülestähendatud juhtumil. Esimest korda teeb ta seda siinsamas Filippis, kus ta annab linnajuhtidele teada, et need on teda pekstes tema õigusi rikkunud. (Kahe teise juhtumi kohta vt Ap 22:25 ja 25:11 kommentaari.)

Agrippa. Mõeldakse Herodes Agrippa II. Ta oli Herodes Suure pojapojapoeg ning Herodes Agrippa I ja ta naise Cyprose poeg. (Ap 12:1; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Herodesed”.)

Berenike. Herodes Agrippa II õde. Levisid kuulujutud, et Agrippal oli temaga verepilastuslik suhe. Hiljem sai temast tulevase keisri Tituse armuke.

vanemad. Mõeldakse juutide juhte, keda mainitakse sageli koos peapreestrite ja kirjatundjatega. (Vt Mt 16:21 kommentaari.)

vanemate. Sõna-sõnalt „vanemate meeste”. Piiblis tähendab kreeka sõna presbýteros eelkõige meest, kes on ühiskonnas või koguduses vastutusrikkal positsioonil. See sõna võib viidata vanusele (Lu 15:25; Ap 2:17), kuid mitte tingimata. Siin mõeldakse juutide juhte, keda mainitakse sageli koos peapreestrite ja kirjatundjatega. Sanhedrini liikmed olid neist kolmest rühmast. (Mt 21:23; 26:3, 47, 57; 27:1, 41; 28:12; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vanem; vanem mees”.)

keiser. Kreeka sõna kaísar vastab ladina sõnale caesar. (Vt „Sõnaseletusi”.) Nime Augustus (ld „auväärne”) andis Rooma senat aastal 27 e.m.a Gaius Octavianusele, kes oli Rooma esimene keiser. Ta sai tuntuks kui keiser Augustus. Tema määruse tõttu sündis Jeesus Petlemmas ja sellega täitus piibli prohvetiennustus. (Tn 11:20; Mi 5:2.)

Tema Majesteet. Võib tõlkida ka „Augustus”. Rooma keisri tiitel. Vastav kreeka sõna Sebastós tähendab „auväärne” ning selle ladinakeelne tõlge on Augustus. Mõned piiblitõlked kasutavad sellised väljendeid kui „majesteet keiser” ja „keisri majesteet”. Tiitlit Augustus kandis esimesena Octavianus. Kõnesoleval juhul käib see tiitel Nero kohta (54–68), kes oli Octavianusest neljas. (Vt Lu 2:1 kommentaari.)

Pildid ja videod

Keiser Nero
Keiser Nero

See keiser Nero kujutisega kuldmünt vermiti aastail 56–57. Nero, kes valitses vahemikus 54–68, oligi see keiser, kelle kohut Paulus taotles, pärast seda kui ta oli Jeruusalemmas vahi alla võetud ja seejärel aastatel 56–58 Kaisareas vangistuses olnud. 59. aasta paiku algas Pauluse esimene vangistus Roomas, kuid näib, et 61. aastal mõisteti ta õigeks ja ta sai vabaks. Aastal 64 puhkes Roomas suur tulekahju, mis hävitas neljandiku linnast, ja mõned süüdistasid selles Nerot. Kahtluste hajutamiseks veeretas Nero süü kristlaste peale. Selle tagajärjel lahvatas kristlaste vastu äge tagakiusamislaine. Ilmselt umbes sel ajal (aastal 65) vangistati Paulus Roomas teist korda ja peagi ta hukati.