Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

98. PEATÜKK

Apostlid on jälle tähtsust täis

Apostlid on jälle tähtsust täis

MATTEUSE 20:17–28 MARKUSE 10:32–45 LUUKA 18:31–34

  • JEESUS ENNUSTAB JÄLLE OMA SURMA

  • TA ANNAB NÕU APOSTLITELE, KES ON TÄHTSUST TÄIS

Jeesus ja tema jüngrid on rännanud lõuna poole. Nüüd lahkuvad nad Pereast, ületades Jeeriko lähedal Jordani jõe. Palju teisigi rändab koos nendega, et jõuda 33. aasta paasapühaks Jeruusalemma.

Võtnud kindlalt nõuks õigeks ajaks kohale jõuda, kõnnib Jeesus jüngrite ees. Kuid jüngrid on hirmul. Varem, kui Laatsarus suri ja Jeesus hakkas Pereast Juudamaale minema, ütles Toomas teistele: „Lähme meiegi, et koos temaga surra!” (Johannese 11:16, 47–53.) Niisiis on Jeruusalemma minek üsna ohtlik ning jüngrite hirm on mõistetav.

Valmistamaks apostleid eelolevateks sündmusteks ette, kutsub Jeesus nad kõrvale ja ütleb neile: „Me läheme üles Jeruusalemma ning Inimesepoeg antakse peapreestrite ja kirjatundjate kätte. Nad mõistavad ta surma ja annavad ta muulaste kätte pilgata, piitsutada ja postil hukata. Aga kolmandal päeval äratatakse ta üles.” (Matteuse 20:18, 19.)

See on juba kolmas kord, kui Jeesus räägib jüngritele oma surmast ja ülesäratamisest. (Matteuse 16:21; 17:22, 23.) Seekord annab ta aga teada, et ta hukatakse postil. Jüngrid küll kuulavad teda, kuid ei saa midagi aru. Vahest loodavad nad, et Iisraeli kuningriik taastatakse maa peal ning et nemad saavad koos Kristusega nautida hiilgust ja au maises kuningriigis.

Jaakobuse ja Johannese ema, kelleks on ilmselt Saloome, on samuti teekäijate hulgas. Jeesus on andnud neile kahele apostlile nime, mis tähendab Kõuepojad, seda kahtlemata nende ägeda iseloomu tõttu. (Markuse 3:17; Luuka 9:54.) Juba mõnda aega on nad unistanud tähtsast kohast Kristuse kuningriigis. Nende ema teab seda. Nüüd läheb ta nende nimel Jeesuse juurde, kummardab tema ette ja tahab temalt midagi paluda. Jeesus küsib talt: „Mida sa soovid?” Naine vastab: „Anna mulle sõna, et need mu kaks poega istuvad üks su paremal ja teine su vasakul käel sinu kuningriigis.” (Matteuse 20:20, 21.)

Tegelikult on selle palve taga Jaakobus ja Johannes. Hetk tagasi kirjeldas Jeesus, kuidas teda varsti häbistatakse ja alandatakse. Seda silmas pidades ütleb ta neile: „Te ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, millest mul tuleb juua?” Nad kostavad: „Võime küll.” (Matteuse 20:22.) Ent arvatavasti ei saa nad päris täpselt aru, mida see nendele tähendab.

Sellegipoolest ütleb Jeesus neile: „Minu karikast te küll joote, kuid seda, kes istuvad mu paremal või vasakul käel, ei otsusta mina, vaid need kohad kuuluvad neile, kelle mu isa on valinud.” (Matteuse 20:23.)

Kui ülejäänud kümme apostlit Jaakobuse ja Johannese palvest kuulevad, saavad nad pahaseks. Võib-olla püüdsid need kaks oma sõna maksma panna ka apostlite varasemas vaidluses selle üle, kes neist on suurim. (Luuka 9:46–48.) Igal juhul selgub nende praegusest palvest, et kaksteist apostlit pole võtnud kuulda Jeesuse nõuannet pidada end vähemtähtsaks. Nad on ikka tähtsust täis.

Jeesus soovib teha praegusele vaidlusele ja sellega kaasnevale pahameelele lõpu. Ta kutsub kaksteist apostlit kokku ning annab neile armastavalt nõu: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad rahvaste üle ja suured ülemad võimutsevad nende üle. Teie seas aga ärgu olgu nii, vaid kes tahab saada teie seas suureks, olgu teie teenija, ja kes tahab olla teie seas esimene, olgu kõikide ori.” (Markuse 10:42–44.)

Jeesus seab end neile eeskujuks. Ta ütleb: „Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest.” (Matteuse 20:28.) Umbes kolm aastat on Jeesus teisi teeninud. Varsti ta koguni sureb inimkonna eest! Jüngrid peaksid samamoodi tahtma teisi teenida, mitte ootama, et neid teenitaks. Selle asemel et endast liiga palju arvata, tuleks neil pidada end vähemtähtsaks.