KUI inimesi sai maa peal palju, võtsid patt ja kurjus kiiresti võimust. Prohvet Eenok, ilmselt tolle aja ainus Jumala teenija, hoiatas, et ühel päeval hävitab Jehoova kõik jumalakartmatud inimesed. Sellest hoolimata kurjus püsis ning olukord läks isegi hullemaks. Osa ingleid tõstis Jehoova vastu mässu: nad jätsid maha neile määratud taevase asupaiga ja võtsid endale maa peal inimkeha, sest himustasid naistega abielluda. Seesugustest väärastunud liitudest sündisid hübriidsed järglased, hiiglastest türannid neefilid, kelle tõttu maailmas vägivald ja verevalamine veelgi kasvas. Jumalal oli väga valus näha oma maist loodut mandumas.

Pärast Eenoki surma erines kurjast maailmast silmatorkavalt üks mees. Tema nimi oli Noa. Koos oma perega püüdis Noa teha seda, mis oli Jumala silmis õige. Kui Jumal otsustas tollase maailma kurjad inimesed hävitada, tahtis ta kaitsta Noad ja loomi. Selleks käskis ta Noal ehitada suure neljakandilise laeva. Selles võisid Noa, tema pere ja paljud loomaliigid saabuvas ülemaailmses veeuputuses ellu jääda. Noa kuuletus Jumalale. Mitukümmend aastat ehitas ta laeva ja oli samal ajal ka ”õigusekuulutaja” (2. Peetruse 2:5). Ta hoiatas inimesi läheneva veeuputuse eest, kuid need ei teinud teda kuulmagi. Siis saabus Noal ja tema perel aeg minna koos loomadega laeva ning Jumal sulges nende järel ukse. Algas vihmasadu.

Vihma kallas nagu oavarrest 40 päeva ja 40 ööd, kuni kogu maa oli üleni vee all. Kurjad inimesed olid kadunud. Mitme kuu pärast, kui vesi oli taandunud, jäi laev mäkke pidama. Selleks ajaks, kui laevasolijad võisid turvaliselt väljuda, olid nad olnud laevas terve aasta. Tänutäheks tõi Noa Jehoovale ohvri. Jumal kinnitas seepeale Noale ja tema perele, et ta ei hävita enam kunagi maa pealt elu veeuputusega. Selle lohutava lubaduse nähtavaks tõendiks andis Jehoova vikerkaare.

Pärast veeuputust andis Jumal inimestele ka uusi juhiseid. Ta lubas neil süüa loomade liha, kuid keelas süüa verd. Samuti tuli Noa järeltulijatel hajuda üle kogu maa, kuid mõned ei võtnud seda kuulda. Nad koondasid jõud ning hakkasid oma juhi Nimrodi eestvedamisel ehitama suurt torni Paabeli linnas, mida hiljem hakati nimetama Babüloniks. Nende sihiks oli trotsida Jumala käsku levida üle kogu maakera. Jumal aga nurjas vastuhakkajate plaani, segades ära nende üheainsa keele ja pannes nad rääkima eri keelt. Kuna nad ei mõistnud enam üksteist, jätsid nad oma plaani katki ja läksid mööda ilma laiali.

Allikmaterjal: 1. Moosese 6.—11. ptk; Juuda 14, 15