Umbes 3500 aastat tagasi jõudsid iisraellased tõotatud maale. Jumal andis siis teada, et ta kaitseb neid kohutavate tõbede eest, mida nad oli Egiptuses näinud. (5. Moosese 7:15.) Ta andis neile üksikasjalikud juhised, kuidas toimida haiguste korral ja hoida puhtust. Järgnevalt on toodud mõned näited.

•   Rahvale antud seaduses oli nõue ennast ja enda riideid pesta. (3. Moosese 15:4–27.)

•   Jumal andis korralduse väljaheidete kohta: „Väljaspool laagrit olgu teil üks eraldatud paik, kus te asjal käite. Teie varustuse hulgas olgu labidake. Kui te väljas kükitate, kaevake sellega auk ja katke oma väljaheited kinni.” (5. Moosese 23:12, 13.)

•   Inimesed, kellel kahtlustati nakkushaigust, pandi karantiini ehk nad eraldati mingiks ajaks teistest. Kui inimene oli terveks saanud ja puhtaks tunnistatud, pidi ta enne naasmist ennast ja enda riideid pesema. (3. Moosese 14:8, 9.)

•   Inimene, kes puudutas surnukeha, pandi karantiini. (3. Moosese 5:2, 3; 4. Moosese 19:16.)

 Iisraellaste seaduses olevad nõuded hügieeni ja meditsiini vallas olid oma ajast ees.

 Teiste rahvaste seas olid levinud algelised hügieeninõuded. Järgnevalt on mõned näited.

•   Praht visati tänavale. Saastunud vee ja toidu ning muude jäätmete tõttu oli elukeskkond ebahügieeniline. See põhjustas suurt haigestumust ja kõrget imikute suremust.

•   Tolle aja arstid ei teadnud üldiselt midagi pisikutest ega haigusetekitajatest. Egiptlased kasutasid ravimitena sisaliku verd, pelikani sõnnikut, surnud hiiri, uriini ja hallitanud leiba. Meditsiinilistes protseduurides kasutati tihti nii inimese kui ka looma väljaheiteid.

•   Muistsed egiptlased tarbisid Niiluse jõe ja selle niisutuskanalite saastunud vett ja said sealt erinevaid parasiite. Kuna ka toit oli saastunud, surid paljud imikud kõhulahtisuse või muude sarnaste probleemide tagajärjel.

 Iisraellased olid aga võrdlemisi terved, kuna järgisid Jumala seaduses olevaid hügieeninõudeid.